Lindude sigimisperiood on ajastatud kattuma toiduobjektide optimaalseima kättesaadavusega ning seega on pesitsuse õige ajastamine lindude jaoks ülimalt oluline. Toiduobjektide fenoloogia muutumisel uuritakse lindude kohanemist sellega tavaliselt pesitsusaja alguse muutuste registreerimise kaudu. Soome teadlased, kelle kasutada on aukartust äratav hulk andmeid linnupoegade rõngastamise aja kohta, vaatavad asja aga uue nurga alt.

Soomes on ulatuslikku lindude pesakondade rõngastamist läbi viidud juba 1975. aastast. Kuna linnupoegi rõngastatakse kindlas vanuses, on rõngastamise andmeid analüüsides võimalik vaadelda pesitsuse ajastuse muutust läbi aastakümnete. Kokku kasutati andmeid 73 liigi enam kui 820 000 pesitsuse kohta üle Soome, kuigi enim andmeid kogunes siiski Lõuna- ja Kesk-Soomest.

Keskmiselt algab pesitsusperiood tänapäeval 4,6 päeva varem kui 43 aasta eest. Kasutatud andmed lubasid aga peale pesitsusaja alguse vaadata ka pesitsusaja lõpu kuupäevi ning selgus, et veelgi enam nihkus ettepoole pesitsusaja lõpp. Nii joonistus välja kliimamuutuste oluline, kuid siiani väheuuritud mõju: 31% liikidest vähenes vaadeldud aja jooksul pesitsusperioodi pikkus. Kõigi nende liikide puhul oli tegemist paigalindude või lähiränduritega, kes üldjuhul pesitsevad varakevadel ja kellel vähenes pesitsusperioodi pikkus 43 aasta jooksul keskmiselt 1,7 päeva. Näiteks kiivitaja on selle aja jooksul Soomes pesitsema hakanud viis päeva varem, kuid veelgi ettepoole on liikunud pesitsusperioodi lõpp, mis tähendab, et pesitsusperiood on varasemaga võrreldes nüüd kolme päeva võrra lühem.

Pesitsusperioodi lühenemise mehhanismid veel täpselt teada ei ole, kuid see võib tuleneda soojemast keskkonnast, mis soodustab munade ja poegade kiiremat arengut. Teisalt võib pesitsusperiood lüheneda ka toiduobjektide vajalikus hulgas kättesaadava ajaakna kitsenemise tõttu, mis tähendab, et linnud lõpetavad pesitsuse varem toidunappuse tõttu.

Me ei tea veel, millised on pesitsusperioodi lühenemise tagajärjed lindude populatsioonidele. Ühe võimalusena näevad uurimuse autorid pesitusedukuse vähenemist, kuna lühem pesitsusperiood tähendab rohkemate paaride pesitsemiseaja kattumist ja toidukonkurentsi suurenemist. Samas kinnitab uurimus, et vaid looduse aastaajaliste nähtuste, nende arenemise ja tekkimise ajalise reeglipärasuse jälgimine võib varju jätta ülejäänud pesitsemisperioodi jooksul toimuvaid muutused. Seetõttu peaksid edasised uuringud keskenduma nii pesitsusperioodi alguse kui ka lõpu registreerimisele.

Hällfors, M. H., Antão, L. H., Itter, M., Lehikoinen, A., & Lindholm, T. (2020). Shifts in timing and duration of breeding for 73 boreal bird species over four decades. PNAS, 117(31). https://doi.org/10.1073/pnas.1913579117

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, seda toimetas Triin Kaasiku, kes on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi looduskaitsebioloogia doktorant.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta