Töötasin kunagi sipelgapesade teisaldajana. Kaunistel kevade varahommikutel tõmbasin tunked selga ja kummikud jalga ning sõitsin kohale. Labidas kätte ja kaevama. Sipelgapesad läksid kenasti kottidesse, nummerdatult, et hiljem saaks enam-vähem sarnase struktuuri taastada. Et kolimine nende jaoks valutumalt kulgeks.

Teisaldasin neid nii eramajade hoovidest, avalikest parkidest, surnuaedadest kui ka valmimata uusarenduste kruntidelt. Peale mõningat loksumist autokastis said sipelgad endale uue kodu kohtades, kus inimasustust pole ning ka jalutajad või tervisesportlased enda hommikust tiiru ei tee. Nad läksid silma alt ära.

Iseenesest ei ole ju selles midagi halba, pigem vastupidi. Inimesed helistavad ja maksavad enda raske vaevaga teenitud rahanatukest, selle asemel et asuda ise võitlusse pudeli putukamürgi abil. Sipelgatest hoolitakse. “Aga siiski,” tõstab murelik kodanik tagapingist nimetissõrme, “sipelgad on küll toredad ja kasulikud, aga nood ju ronivad mööda jalgu ülesse, hammustavad, söövad end veel majassegi sisse.”

Inimesed on looduse suhtes ikkagi päris hoolivad. Valutatakse südant mesilaste, nahkhiirte ja ämblike pärast. Annaks jumal, et nad ellu jääks! Aga kui suvel terrassil Aperol Spritzi juues mesimumm ümber pea sumiseb, võtab ikka närvi mustaks küll. Anna rahu! Mine ära!

Ämblik litsutakse kohe plätutalla vahele, sest mis ta siin, minu juures, teeb? Mingu mujale! Las nad kõik olla, jah, palun, nad on väga olulised, aga kas nad ei võiks kuskil eemal olla? Palun?

Inimestele meeldib puhtus. Teravad, täpsed nurgad. Madal muru, ruudukujulised peenrad, kus on millimeetri täpsusega paika pandud, et siin kasvab see ja seal too. Maha kukkunud õunad korjatakse kenasti ämbrisse ja viiakse minema, oksad kärusse ja lõkkeplatsile. Silma alt ära.

Ollakse mitmekülgsuse poolt, kuid ainult teoorias. Jah, suured, võimsad ökosüsteemid, kõik toimib, igal väiksemalgi putukal ja liblel on seal oluline roll. Seda tuleb säilitada.

Aga äkki säilitame seda kuskil mujal, kuhu meie ei satu? Eemal korrapärastest aedadest ja peenardest, eemal minu pööningust ja vannitoast. Las meie olla siin ja nemad kuskil seal.

Inimene ei seisa väljaspool loodust. Ta ei seisa sellest üleval, all, kõrval ega taga. Inimene on selle osa, selle sees. Briti keemiku James Lovelocki Gaia teooria väidab, et maakera on ise üks suur elusorganism, mis end ise reguleerib ja optimeerib. Ka põlisameeriklastel on läbi aegade sarnased uskumused olnud. Maa hingab, on elus. Inimene funktsioneerib ühe väikese osana sellest suurest masinavärgist, mis on Maa ja selle ökosüsteem.

Kuigi krunti on endiselt lihtsam maha parseldada, kui muru on niidetud ja ebavajalik hein trimmeriga nulli tõmmatud, siis elurikkuse soodustamise linnades on igati tervitatavalt hakanud vaikselt populaarsust koguma. Nii saavad inimesed paremini aru, kus tegelikult elatakse, mis toimub ning et ei olda üksi, vaid suure hulga teiste, erinevate omadustega eluvormidega koos.

Loodust hakatakse paremini mõistma, selle mitmekülgsust hindama. See võib vabalt olla rohelise mõttelaadi allikaks, nii võib muutuda inimeste meelsus kliimakriisiga tegelemisel rohkem “teeme ära” mentaliteediks, kuna saadakse aru, mis võib kaduda. Ehk ei litsuta siis enam putukaid puruks ja lastakse taimedel mõõdukalt kasvada ning ise enda keerdkäike teha.

Hinnatakse looduse tegelikku ilu, mis ei seisne selle steriliseerimises, minimalistlikule kujule taandamises.

Lõpuks elame me ju kõik siin planeedil. Miks mitte siis teistega tutvust teha?

Sarnased artiklid