Küsimusele, kuidas sõnastada kodanikuajakirjandust, leidub mitmeid nägemusi, kuid peavoolumeedia osas olid 4. novembril Võrumaal toimunud Eesti esimesel kodanikuajakirjanduse konverentsil „Kas iga kodanik võib olla ajakirjanik!?“ osalenud ühel nõul – ajakirjandus ei paku enam seda, mida kodanikud sellelt ootavad. Ajakirjanduse piirid hägustuvad, see ei kirjuta asjadest, millest võiks kirjutada ega kaasa tavakodanikke.

Kodanikualgatuse korras sündinud ja vabatahtlikkuse alusel töötava infoportaali Kylauudis.ee ühe käimalükkaja Erkki Peetsalu sõnul ümbritseb meid maailmas palju infovälju. Mees ise hakkas ühel hetkel mõtlema sellele, millise kvaliteediga need infoväljad on ning kas meediamaastik pakub piisavalt valikuid. Traditsiooniline ajakirjandus on tema sõnul negatiivselt laetud infoväli ning mõjutab inimest oma negatiivsusega oluliselt. „Suur kommertsmeedia ei vasta inimeste ootustele, luues oma allapoole vööd ja verd tarretama panevate teemadega negatiivset infovälja,“ ütles ta.

Peavoolumeedia on Peetsalu sõnul võimu atribuut, mille kaudu saab justkui teha suuri asju, kuid  tavainimese sõnum selleni ei ulatu. Kodanikumeedias on aga inimestel endil võimalik panustada. Seejuures ei saa tema sõnul kodanikumeediaks pidada Facebooki ega teisi sotsiaalmeedia kanaleid, kuna neis ei tegeleta ajakirjandusliku sisuloomega. Kodanikumeedias luuakse sisu siiski teadlikult.

Peetsalu tõi võrdluse, et kui kommertsajakirjanduse puhul otsustab justkui väravavaht, mis pääseb sisse, siis kodanikuajakirjanduse puhul võib rääkida pargivahist ehk see on rohkem asjaarmastajalik ning tegutseb rohujuure ehk lihtsa inimese tasandil. „Professionaalsesse ajakirjandusse rohkem kodanikku ja kodanikuajakirjandusse rohkem professionaalsust,“ kõlas tema soovitus.

Meedias toimuvad aasta läbi hullud päevad

Tartu Ülikooli õppejõud ja meediaasjatundja Tiit Hennoste on ajakirjanduse suhtes olnud kriitiline aastaid. Konverentsilgi rääkis ta, et ajakirjandus ei ole tänapäeval enam see, mis aastaid tagasi ning viimase kümnekonna aasta jooksul on toimunud selle pihustumine või hägustumine.

„Klassikaliselt oli vahe valge ja kollase ajakirjanduse vahel. Oli suurte ajakirjanike aeg, ajakirjanikud olid mehed, kes kukutasid valitsusi. Nüüd on toimunud hajumine, hägustub piir uudiste ja arvamuslugude vahel ning tekst ei ole enam ühe inimese oma, selle kallal toimetavad ka toimetajad, korrektorid, küljendajad,“ rääkis ta. Kui varem kirjutasid uudised minevikust, siis nüüd aina rohkem tulevikust. Kui varem oli leht tekstikeskne, siis nüüd on jäänud teksti vaid kolmandik.

Samuti on Hennoste sõnul muutunud ajakirjanike allikabaas nii laiskusest kui rumalusest järjest kitsamaks ning ajakirjanikud ei tunne enam valdkonda, millest nad kirjutavad. Kõik need muutused on viinud selleni, et ajakirjandust ei saagi enam nimetada klassikalises mõttes ajakirjanduseks, vaid ainult selle imitatsiooniks. Õigupoolest meenutab ajakirjandus Hennostele tänapäeval ostukeskuste kampaaniaid, kus müüakse tuntud kaubamärkide odavalt toodetud imitatsioone. „Ajakirjanduses müüakse samuti järeletehtud kaupa, ainult et hullud päevad toimuvad aasta läbi,“ ütles ta.

Kodanikuajakirjandusest rääkides pani õppejõud rõhku ajakirjanduse alaste oskuste arendamisele ning hoiatas, et ebaprofessionaalne ajakirjandus on ebaeetiline, kuna võib viia tigeduseni. Kodanikuajakirjandust tehes ei tohiks tema sõnul lasta tekkida negatiivsel paralleelmaailmal. „Kõige hullem oleks see, kui kodanikuajakirjandus muutub suure imiteeriva ajakirjanduse imitatsiooniks,“ ütles ta. Pigem soovitas ta mõelda sellele, kuidas kodanikud saaksid osaleda suures meedias. Samuti oli tema seisukoht, et avalik-õiguslik ajakirjandus ja kodanik kuuluvad kokku ning seda suunda võiks hoida.

Parema meedia soovist sündis menukas blogi

Sellest, et meedia ei kajasta asju, mida võiks kajastada, rääkis ka blogi Memokraat pidaja Daniel Vaarik. Kolm aastat tagasi Leedus viibides ja Eesti online-meediat lugedes sattus mees pealkirjale „Nickelbacki liider suudab endal suhu võtta“ ning mõistis, et soovib meediast näha paremaid tekste. Nii tekkiski tal mõte luua blogi Memokraat, kuhu tänaseks on kirjutatud juba üle 200 artikli.

Memokraadi idee on rääkida teemadest, mida traditsiooniline meedia mingil põhjusel ei kajasta. Näiteks tehakse blogis meediakriitikat, analüüsitakse toimetuste majanduslikke ja sisulisi valikuid, samuti tehakse kriitikat erakondade ja valitsuse sõnumitele. 2010. aastal kirjutas Vaarik blogisse artikli „Tahte triumf mõistuse üle“, arutledes vabadussõja võidusamba ehituse kvaliteedi teemal. Artiklile järgnes väitlus kaitseminister Jaak Aaviksooga ning mõned kuud hiljem anti Vaarikule artikli eest üle oivalise ajakirjanduse preemia ja 100 000 krooni. Kui blogis avaldatud postitus saab sellise auhinna, siis kas see on kommentaar meedia seisule, küsis Vaarik seepeale.

Tüdinenud infopuudusest, panid Memokraadi lugejad 2011. aasta oktoobris rahad kokku ja saatsid blogi ühe kaasautori Tarmo Jüristo New Yorki kajastama Occupy Wall Street liikumist. Selleks koguti 1200 eurot ning annetuste summad algas viiest eurost. Vaariku sõnul võib sarnane rahastamise mudel töötada ka teiste osalusmeedia projektide puhul ehk kui tavameedias ei kirjutata, millest lugeda soovitakse, on võimalik saata endi seast oskaja kirjutaja mingit teemat kajastama.

Klikijahist olulisem on lugejate kaasamine

Populaarse blogi autori sõnul on klikkide jahtimisest olulisem see, et lugejast saaks tekstis osaline. „Kui inimesed osalevad, on loo mõju mitmekordne. See on aga meedia käestlastud võimalus,“ ütles Vaarik. „Tavameedia ei suuda täna inimeste osalusvõimsust ära kasutada, sest ta ei oska diskussioonides ise osaleda ega neid juhtida.“ Ükski Memokraadi postitus ei ole tema sõnul terviklik ilma lugejate kommentaarideta. Seejuures peab teksti autor julgema ise kommentaarides osaleda ja seda oma nimega, mida Vaariku sõnul Eesti ajakirjanikud ei tee. „Ajakirjanikud oskavad vaid küsida ja seejuureski mitte sisulisi, vaid väga lihtsaid küsimusi,“ kritiseeris blogipidaja.

Kuid pannes inimesed diskuteerima, on vaja anda neile ette ka reeglid, vastasel juhul minnakse lihtsalt kaklema. Paraku ongi Vaariku sõnul Eesti meedia sellise olukorra tekitanud ning võimaldanud oma väljaannete kommentaariumides kaklemist juba üle kümne aasta.

Eesti Päevalehe vanemtoimetaja Rein Siku sõnul puudub Eestis organisatsioon, mis vaatleks ajakirjandust kõrgemalt. Tema soovitusel võiks saada selleks kodanikuajakirjanduse selts ning avaldada aeg-ajalt arvamusi selle kohta, kuidas meedia saaks olla kodanikega rohkem ühenduses.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta