Kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) avalikustas koostöös Hiite Maja sihtasutusega täna hommikul ühenduse kodulehel Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku koostatud põhjaliku ülevaate Eestis viimaste aastakümnete jooksul rüüstatud hiiepaikadest, ristipuudest ja muudest looduslikest pühapaikadest. Ülevaates kirjeldatakse süstemaatilisi riiklikke menetlusi, mis sellist rüüstamist võimaldavad.

Kogumiku koostaja sõnul ei leia sealt kaugeltki mitte kõiki rüüstamisjuhtumeid, sellegipoolest on valikus ligi 80 iseloomulikumat näidet muinsus- ja looduskaitsealuste pühapaikade olukorrast, samuti näiteid pärandkultuuri ja ristipuude kaardil avalikustatud pühapaikade hulgast. Kogumiku eesmärk on anda ilustamata ülevaade meie maastike ja rahvakultuuri ühe iseloomulikuma nähtuse olukorrast ja aidata kaasa nende seisundi parandamisele.

Näiteks Väike-Maarja kihelkonnas Eipri külas Taaraoru ohverdamiskohas tegi Riigimetsa Majandamise Keskus 2005-2016 aastatel otse mälestise alal lageraiet 0,6 ha ulatuses ning kaitsevööndi metsaeraldistel 1,74 ha ulatuses. Hetkel on päevakorral möödunud aastal mälestise piiranguvööndisse (0,4 ha) ning mälestise alale (0,05 ha) väljastatud lageraieteatised, mis rüüstaksid aastate jooksul järk-järgult hävitatud hiiepaika veelgi. TÜ looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku koostatud ülevaatega saab tutvuda siin.

Tänasest jõustuvad Eestis ka pühapaikade säilitamist nõudvad FSC kontrollitud puidu tarneahela nõuded, mille kohaselt ei tohi looduslikest pühapaikadest pärit puit FSC märgi all puiduturule jõuda. Vastasel juhul võidakse nõudeid rikkuvatel ettevõtetel sertifikaat peatada, see ahendaks kaasaegsetes oludes aga tunduvalt nende müügivõimalusi. Tänini on looduslikest pühapaikadest pärit puitu turule jõudnud arvestuslikult 50 000 tihumeetrit aastas.

Sel neljapäeval kohtuvad kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks ja Hiite Maja sihtasutuse esindajad kultuuriminister Indrek Saare ja eluslooduse asekantsleri Marku Lampiga, et kriitiliseks muutunud olukorda arutada.

Looduslikud pühapaigad kuulutati Rahvusvahelise Looduskaitseliidu maailmakongressi otsusega 2008. aastal maailma vanimateks looduskaitsealadeks ning need otsustati kaardistada, nende rüüstamine lõpetada, rüvetamine heastada ning kaitsta neid ajaloolisi tavasid järgides. Allkirjastajamaade hulka kuulus ka Eesti.

Samast vaimust kantuna valmis 2015. aastaks looduslike pühapaikade kaitsmise õiguslik raamistu, kuid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti vastuseisu tõttu on see siiani rakendamata, hoolimata avalikkuse ülekaalukast huvist. OÜ Faktum & Ariko viisid 2011., 2012. ja 2014.a läbi avaliku arvamuse uuringud, mille alusel leidis 86% küsitletutest, et riik peab tagama pühapaikade säilimise, ning 74%, et looduslike pühapaikade kaitset peaks rahastama kirikute säilitamisega võrdses mahus, kusjuures seda leidsid ka enamus küsitletud kiriklike usundite järgijaid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta