Kui kõige pisemad Viljandi folgilised hommikul ärkasid, lõhnas Päikesekillu perekeskus kaneelisaiaselt – särtsakas perenaine Kristel Kadakas võttis küpsetisi parasjagu ahjust välja. Viljandi pärimusmuusika festivali noore pere tudula külalised tundsid, justkui oleks nad vanaemale külla tulnud.

Pildistas Agnes Männiste.

Päikesekillu perekeskus pakkus väikeste lastega peredele folgi ajal öömaja juba kuuendat suve järjest. Tegutseb keskus aga juba kaheksa aastat. See on üks vahva kogukond, mis ootab emmesid ja issisid oma lastega külla, jagab neile eluks vajalikke teadmisi, näiteks õpetab naisi autokumme vahetama ja lapsi süüa tegema ning kus raha kõrval kehtib maksevahendina vabatahtlik töö.

Noor pere vajab tugisüsteemi

Kristel Kadaka sõnul loodi perekeskus selleks, et noortel peredel oleks koht, kus lastega käia ning kust saada nõu ja tuge lapse kavatamisel. „Eestlane tahab ju laste sündides ikka oma vanematest kaugemale saada, kuid nii ei ole enam kelleltki nõu küsida. Meie oleme nagu vanaema, kelle juurde on kõik alati oodatud ja kus võib tunda end kui kodus. Siit saab nõu, kui on mure ning tuleme appi ka siis, kui emme tahab paariks tunniks vaba hetke ja võtame väikese seniks enda hoole alla,“ räägib ta. Perekeskust luues otsustati, et see saab olema koht, kus pole oluline sotsiaalne staatus ega majanduslik seis ning kuhu ei jää kellelgi tulemata rahalistel põhjustel. Nii ongi keskuse teenustel taskukohane hind ning rahaga võrdväärse maksevahendina arvestatakse ka vabatahtlikku tööd.

Pildistas Agnes Männiste.

Kolmel päeval nädalas ootab keskus peresid niisama külla – mängutuppa, lastehoidu ja suhtlema. Ülejäänud päevadel toimuvad erinevad tegelusringid, koolitused ning õpitoad, mis on kantud vanemlike oskuste toetamise ideest. Praktiliste õpitubade korraldamiseks ärgitatakse kogukonnaliikmeid endid juhendajana kaasa lööma. „Jagame üksteisele oma teadmisi ja õpetame praktilisi oskusi, näiteks naisi autokumme vahetama,“ selgitab Kadakas. Lapsed saab koolituste ajal jätta kõrvaltuppa lastehoidu. Nii ei jää kellelgi koolitusele tulemata, kuna lapsi ei ole kuhugi jätta või koolituseks ei ole raha. Ja ainult nii – kogukonna kaasa lüües – keskus elus püsibki.

Foto pärit: Päikesekillu perekeskuse Facebooki leht

Suvel korraldab keskus toimetulekut toetavaid laagreid puudust kannatavate perede lastele. Neile õpetatakse eluks vajalikke oskusi, näiteks süüa tegema ja koristama. Selle suve laagris räägiti lastele turvalisusest ja enda kaitsmisest ning harjutati ka köögis toimetamist. Üle-eelmisel aastal viidi laagri raames kolm gruppi laagrilapsi Tallinnasse, kokku 74 last. Pealinnas oli neist varem käinud vaid paar ning rongiga ei olnud sõitnud ükski. Ja kuigi käidi ka McDonaldsis, siis kõige eredama elamuse jätsid lastele hoopis rongi tualettruum, mis tegi huvitavat häält ning Balti jaama tunnel.

Juhib keskust teisest linnast

Peagi 33-aastaseks saaval Kadakal endal on neli last ning tema elukohaks on viimased aastad olnud Pärnu ja põhitööks hoopis kooli huvijuhi amet. Viljandisse sattus ta akadeemiasse õppima tulles. Kui mees liikus töö tõttu Pärnusse, tuli naiselgi järele minna, kuid süda jäi perekeskuse juurde. „Ma tõeliselt armastan Viljandit. Kui vanaks jään, tulen siia tagasi. See on minu kodulinn,“ ütleb ta.

Foto pärit: Päikesekillu perekeskuse Facebooki leht

Kuid kuidas jaksab Kadakas teises linnas elades ja töötades veel Viljandis perekeskust juhtida? „Hakkasin keskust tegema, kui mul sündis esimene laps, sest tundsin, et sellist keskust on vaja. Nüüd on see mulle nagu oma laps. Olen keskusega südames kokku kasvanud ja tunnen, et mul on sellest raske lahti lasta,“ räägib perenaine. Kuigi viimastel aastatel on ta siiski mitu korda mõelnud, kas on jaksu jätkamiseks ja seda majanduslikel põhjustel. „Kuid keskuse juhatamine on mulle nagu vaimutoit ja kuni korts lubab, tuleb seda teha. Pealegi ei ole ma üldse soiguja tüüp,“ muigab ta.

Perenaine käib Viljandis korra kuus. Siis annab keskuses tegutsemine talle nii palju indu ja energiat, et töö lausa lendab käes ning seejuures ei teki väsimust. „Sellel majal on müstiline aura, tulen siia ja puhkan siin,“ kiidab ta. Muul ajal hoiab 203-ruutmeetrisel pinnal tegutseva keskuse sooja ja uksed lahti lahke majahaldjas, keda aitavad kogukonna vabatahtlikud. „Ilma meie majahaldjata ei kujutaks ma ette, kuidas asjad toimiksid. Maja võib ju olla, kuid selle sisse on vaja hinge,“ ütleb perenaine.

Kuid kuigi Kadakas on optimistliku ellusuhtumisega, tunnistab ta, et tegelikult tuleb keskuses näha palju vaeva ja vahel lõppeb lihtsalt jaks. Nagu öeldud, tekitavad muremõtteid majanduslikud põhjused. „Tahad areneda, kuid kõik seisab raha taga ja see natuke pärsib,“ tunnistab ta.

Puhtast entusiasmist ära ei ela

Linn toetab keskust 12 000 euroga aastas. Kahjuks ei ole seda nii palju, kui oleks vaja, et keskus saaks töötada võimsusel, nagu pererahvas soovib. Tänulikud on nad muidugi sellegi toetuse eest. Toetusest jagub ruumide rendiks ja ühe palgalise töötaja miinimumpalga suuruseks töötasuks. Tööle oleks vaja aga rohkem inimesi ning seitsmel päeval nädalas töötav ainuke palgaline töötajagi on väärt suuremat tasu. Kadaka sõnul on keskuse majal palju võimalusi, kuid nende kasutamiseks ei ole lihtsalt ressurssi – ei tööjõudu ega raha teenuste korraldamiseks. Entusiasmist aga ära ei ela.

Pildistas Agnes Männiste.

„Bürokraatiaga kemplemine võtab vahel nii isu ära aga siis sööd kooki peale ja läheb üle. Olen optimist ja loodan, et ükskord läheb olukord ikka premaks,“ usub Kadakas. Kaheksa-aastane perekeskuse juhatamise kogemus, mis on Eesti üks pikimaid, on oluline põhjus, et mitte lõpetada.

Keskuse noor aktiivne perenaine väärtustab peret ja leiab, et on oluline aidata sellel koos püsida. „Suhe tahab 200 protsenti tööd, kuid see on õpitav oskus nagu ka laste kasvatamine,“ kinnitab ta. Kadakas tunneb muret noorte pärast, kellel ei ole kelleltki abi küsida, kuna vanemad on koguaeg tööl. Samuti muretseb ta n-ö distantslaste pärast, kelle vanematest üks töötab välismaal.

„Rasked ajad on üle elamiseks, kuid et pere peaks vastu, tuleb mõelda, kuidas me saame neid peresid oma suhte hoidmisel toetada“ räägib ta. Tema sõnul on palju teemasid, mille osas oleks vaja noori peresid toetada, kuid n-ö otsustajate seas ei ole peretöö valdkond paraku eriti väärtustatud. „Moraalne toetus on olemas ja dialoogid toimuvad, kuid ressursse jagatakse napilt,“ jõuab ta tagasi rahateema juurde. Raskustele vaatamata lubab ta, et Päikesekillu perekeskuses paistab alati päike ning külalisi tervitab särasilmne majahaldjas. Ja kui õigel päeval sisse astuda, pakutakse ka kooki.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta