Kaks nädalat tagasi jõudis vahefinišisse kaheksa ja pool aastat kestnud saaga, mille toimumispaigaks oli väärtuslik siirdesookooslus ning peaosades esinesid kaevandusettevõte, kodanikualgatus ja kohalik omavalitsus. Süžeesse on kannapöördeid toonud mitmed kohtunikud ja keskkonnajuristid.

Kogu lugu sai alguse sellest, kui kaevandusettevõte Ketal Võru esitas 2002. aasta juunis taotluse Lõuna-Eestis paiknevas maalilises Ess-soos turba kaevandamiseks. Sama aasta oktoobris otsustas Võrumaa Keskkonnateenistus loa anda, kuna mingit mõjuvat põhjust maavara leiupaika lukus hoida ei olnud.

Kohalikud said asjast teada alles kaks aastat hiljem ning vaidlustasid kodanikuliikumise Roheline Urvaste nime all kaevandamisloa. Riigikohus leidis aga, et vaidluste aeg on mööda lastud. Et Võrumaa Keskkonnateenistus oli vaidluse käigus viidanud ala kohaliku kaitse alla võtmise taotlemise võimalusele, esitasid Urvaste valla seitse ühiskondlikku organisatsiooni (nende hulgas ka Roheline Urvaste) ja 17 ettevõtjat taotluse Ess-soo kaitse alla võtmiseks. Urvaste vald algataski vastava menetluse ja soo näis olevat turbafreeside alt päästetud.

Kaevandusmehed väitsid aga omakorda, et kaitse alla võtmisega rikutaks nende õiguspärast ootust kaevandamiseks ning et vald peab hakkama hüvitama neile tekitatud kahju. Seepeale otsustas Urvaste Vallavolikogu Ess-soo kaitse alla võtmisest loobuda. Seltsing Roheline Urvaste ei jätnud aga jonni ja kohustas kohtu abiga valda asja uuesti üle vaatama. 14. detsembri istungil otsustas Urvaste Vallavolikogu lõpuks, et Ess-soo võetakse kohaliku kaitse alla.

Kogu lugu kõlab tagantjärele nagu seebiooper, millele mõistlikud inimesed oma aega ei raiskaks, kuid kahjuks pole see juhtum ainus omataoline. Tegelikult on sarnaseid kaasuseid, kus kohalik kaitseala rajatakse selgelt eesmärgiga takistada kaevanduse või näiteks maantee rajamist, olnud lausa nii palju, et Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) pidas vajalikuks korraldada kohalike kaitsealade teemal eelmisel nädalal omaette diskussiooniseminari, millel osalesid Keskkonnaministeeriumi, Siseministeeriumi, teemaga kokku puutunud kohalike omavalitsuste ning vabaühenduste (Eesti Maavarade Ühingu ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja) esindajad.

Vastuolulised seadused

Nii 16. detsembril toimunud seminar kui varem valminud KÕKi analüüsid näitavad, et tegemist on keerulise probleemiga, millele loob pinnase eelkõige vastukäiv õiguslik regulatsioon. Ühest küljest nõuab näiteks maapõueseadus, et kohalik omavalitsus tagaks juurdepääsu maavaravarule – olgu selleks siis turvas, paas, dolokivi või mõni muu Eestis leiduv maavara.

Teisalt annab looduskaitseseadus omavalitsusele põhimõtteliselt õiguse sellesama maavaravaruga maalapp kaitse alla võtta. Praktikas võib see tähendada olukorda, kus riiklikult oluliseks tunnistatud maavara kaevandamise üle otsustab kohalik omavalitsus. See, kas valla- ja linnavolikogudel peaks selline pädevus olema, ei ole sugugi üheselt selge.

Ühest küljest peaks ka riigile jääma võimalus suunata maavarade kaevandamist, kui selleks on riiklik huvi – näiteks olulise maantee tarvis killustiku kaevandamisel. Teisalt ei saa kuivaks jäänud kaevude, talumatu müra, lämmatavate tolmupilvede ning puuduliku järelevalve tõttu pahaks panna, et kohalikud omavalitsused soovivad oma territooriumil kaevandamise küsimuses autonoomiat.

Ka kolmandal osapoolel – kaevandusettevõtjal – on omad ootused. Annab ju riiklikult määratud aktiivse maavara staatus kaevandajale märku, et tegemist on kohaga, kus riik peab maavara ammutamist võimalikuks ning otstarbekaks. Pettumus on aga suur, kui alles pärast ajakulukat loataotlusprotsessi selgub, et potentsiaalsest „kullaaugust“ on üleöö saanud kaitseala, kus tohib ainult mustikaid korjata.

Seega võivad konflikti sattuda kolme osapoole huvid - avalik huvi ala kaitse alla võtmiseks, ettevõtja erahuvi maavara kaevandamiseks, ning riiklik huvi, kui ala on riiklikus maavarade registris arvel aktiivse varuga maardlana. Kuid kelle huvi on olulisem? Seniste juhtumite põhjal võib öelda, et seda pole sugugi nii lihtne kindlaks teha.

Millised on lahendused?

Riigikohtus on jõutud otsusele selles osas, et kohalik omavalitsus ei ole piisavalt pädev otsustamaks riikliku tähtsusega maavarade kasutamise üle – lõplik sõnaõigus peaks siin jääma ikkagi riigile. Lahtiseks jääb aga küsimus, kelle huvi jääb peale kohaliku tähtsusega maardlate puhul, kus riiklik huvi kaevandamiseks ei ole nii ilmne. KÕKi hinnangul oleks selguse huvides mõistlik muuta olemasolevaid seadusi nii, et kohalik omavalitsus peaks enne mingi ala kaitse alla võtmist riigi seisukohta küsima. Riikliku tähtsusega maardlate puhul võiks seisukoht olla siduv, kohaliku tähtsusega varude puhul aga pigem soovituslik.

Ühtlasi tuleks läbi mõelda kompensatsioonimehhanism võimalike kahjude hüvitamiseks ettevõtetele, kellel on planeeritaval kaitsealal õiguspärane ootus kaevandamiseks. Kohalikud omavalitsused peaks aga erinevate osapoolte huve põhjalikumalt kaaluma ning langetatud otsuseid paremini põhjendama. KÕKi hinnangul tagaksid just need meetodid nii avalikkuse, riigi kui ka kaevandamisest huvitatud ettevõtete huvide parema kaitse ning kokkuvõttes ka läbipaistvama otsustusprotsessi.

16. detsembri diskussiooniseminaril osalenud ministeeriumiametnikud ja kohalike omavalitsuste ning vabaühenduste esindajad nõustusid, et kohalike kaitsealade loomine on probleemne teema ja ilmselt kasutatakse seda võimalust täna eesmärgil, mis seadusandjal algselt plaanis ei olnud. Samas ei oldud ühel meelel võimalike lahenduste osas.

Seminaril tõid kohalike omavalitsuste esindajad ning Eesti Maavarade Ühingu (EMÜ) inimesed välja, et oluliseks probleemiks on ka riigi huvi juriidiline määratlemine, mis praegu ei ole sugugi selge. Keskkonnaministeeriumi nõunik Rein Raudsep leidis, et riigi huvi määratletakse koostamisel olevas ehitusmaavarade arengukavas, ent EMÜ heitis arengukavale ette, et selles on riigi huvi ja kaevandamismahtude määratlemisel lähtutud pigem arendajate huvidest, mitte aga riigi tegelikest vajadustest. Samuti selgus, et novembris valitsusse kinnitamiseks saadetud ehitusmaavarade arengukava tuli riigikantseleist Keskkonnaministeeriumile tagasi märkusega, et kava tuleb veel täiendada.

KÕKi keskkonnajurist Kärt Vaarmari sõnul oleks üheks võimaluseks konfliktide lahendamisel see, kui maavarade kasutamist kavandataks planeeringutega, nagu muud maakasutust. „Et ehitusmaavarade arengukava tuleb täiendada ning lisaks on Keskkonnaministeeriumis koostamisel ka uue maapõueseaduse eelnõu lähtekohad, on KÕKi arvates mõistlik neis nii riigi huvi määratluse kui maavarade kasutamise planeerimisega seonduvat põhjalikumalt analüüsida ja planeerida mõistlikumaid lahendusi, mis võimaldaksid konflikte kohalike omavalitsuste ja kohalike elanikega vähendada,“ ütles Vaarmari. See annaks võimaluse taastada ka kohalike kaitsealade algupärane funktsioon – tõelise kohaliku omapära kaitse.

Kohalike kaitsealade ning kaevandustega seotud probleemidest saate täpsemalt lugeda KÕKi analüüsist Kaevanduste rajamise korralduse kohta Eestis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta