Sõiduvahendi valikul kodu, kooli ja huviringide vahel iseseisvalt liikumiseks tuleb lähtuda sellest, milline sõiduk pakub koolilapsele enim õues oleku ja iseliiklemise rõõmu ning sobib kasutusoludega. Korraliku kaherattalise ostul tuleks arvestada mõnesaja eurose väljaminekuga.

Õige sõiduvahendi valik ei sõltu Sportlandi rataste kategooriajuhi Kert Olle sõnul lapse vanusest ega soost, vaid tema enda eelistustest. „Kõige olulisem on harjumus liikuda ise ja õues, mitte vanemate auto tagaistmel uksest ukseni. Kui laps tunneb end mugavalt rattaga, siis see on kõige soovitatum liiklemisvahend. Kui aga rattaga ei tundu teekond kooli teie kandis turvaline või laps tunneb end tõuksiga kindlamalt, siis tuleks vaadata tõukerataste poole,“ viitas Olle küsimusele, millest valikuteekonda alustada.

Tavaline või elektriga ratas?

Lasterattad on Olle kinnitusel enamasti universaalsed ja mõeldud liikumiseks nii kergliiklusteel, kruusal kui metsateel. „Ratta valimise esimene kriteerium on lapse kasv – ratas peab olema paras, et sellega oleks turvaline liigelda. Käigud ja amordid ei pruugi olla vajalikud ja teevad ratta pigem kohmakaks,“ rääkis Olle. Ta soovitas ratast enne ostu proovida, veendumaks, et laps sellega sõitmisega hakkama saaks – vastasel juhul pole algsest heast ideest last rohkem värske õhu kätte suunata tolku.

Kui kaherattaline sõber saab olema lapse igapäevane transpordivahend, siis soovitab Voltride’i juht Mart Einpalu aga kaaluda hoopis elektrilist sõidukit.

„Kui vaadata näiteks Hollandi poole, siis elektriratas ongi tänapäeva ratas. Seal kasutatakse ratast igapäevase transpordilahendusena pea veerandil kõigist sõitudest ning 80 protsenti uutest ratastest on elektrirattad,“ tõi Einpalu välja ja lisas, et ilma elektri abita rattaid ostetakse Hollandis igapäevaseks sõiduks alla 10 protsendi.

Kuigi elektrirattaid ja -tõukse saab paljudes Eesti piirkondades tänavalt rentida, siis tasub see Einpalu sõnul ära üksnes juhul, kui vajadus ratta järele on väike ja juhuslik. „Igapäevaselt rendirattaga sõitmise kulu kujuneb aga nii suureks, et isegi rendiautoga sõit tuleks odavam,“ viitas ta. „Lisaks, kui on oma tõuks või ratas, siis sa tead, kuidas ta käitub ning oskad ohuolukorras paremini hakkama saada.“

Arvesta kasutusolukorda

Just turvalisust ja sobivust peamise kasutusolustikuga, milles laps sõitma hakkab, peab Einpalu olulisimateks kriteeriumiteks lapsele elektrilise liikuri valikul.

„Tõukeratta lenksu kõrgus ja kaal peavad lapsele sobima. Aga väiksema lapse puhul oleks ka hea, kui kiirust saaks esialgu piirata aeglasemaks kui 25 km/h, mis on kõigile lubatud piirkiirus. Paraku selliseid tõukse on turul väga vähe, mille piirangut nutikas laps kohe lahti ei hammusta, et sõpradele järele jõudmiseks taas 25 km/h sõitma hakata,“ tõdes Voltride’i juht.

Kui lapsel on tõukeratast aga vaja trepist üles-alla vedada, näiteks parklasse või panipaika tassida, siis muutub Einpalu sõnul oluliseks ka kaal, mis võiks jääda 12-15 kg piiresse. On lapsi, kes kasutavad tõukeratast vaheldumisi ühistranspordiga või peavad selle hoiustamiseks kokku panema – sel juhul tasub valida lihtsasti volditav mudel. Siledale asfaldile sobivad kõik rehvid, ent kruusateele või munakividele on õhkrehviga suurema läbimõõduga ratas tema hinnangul parem.

„Kui lapsel on vaja sõita 10 km mõlemas suunas, võiks sõiduulatus olla vähemalt 30 km, sest külmema ilmaga väheneb sõiduulatus 30-40 protsenti,“ tõi Einpalu välja veel ühe olulise nüansi ja lisas, et tähelepanu tuleb pöörata ka veekindlusele, mis on toote andmetes välja toodud. Kui seda eraldi märgitud ei ole, siis selle rattaga märgades oludes sõita ei tohiks, vastasel korral hävineb elektroonika märjaga sõites paari kuuga.

Kuigi elektrirattad on veekindlamad kui elektrilised tõukerattad, sest nende elektroonikaosad pole teepinnal nii lähedal, kipub nende nõrgaks kohaks Einpalu sõnul osutuma ekraan, mis vett sisse lastes ratta seiskab. 

Vaatamata sellele ei pea hooajalisust Einpalu arvates elektriliste sõiduvahendite puhul siiski liigselt kartma, sest kliimast rohkem mõjutab sõiduvõimalusi talvine tänavate puhastuskvaliteet ning infrastruktuuri tase.

„Järjest enam on koole, mis julgustavad lapsi aastaringselt tõukse ja rattaid kasutama. Selleks korraldatakse talvine parkimine ja lepitakse omavalitsusega kokku teede lahtilükkamine arvestusega tagada rattaliiklus ka talvel,“ kiitis rattaekspert kohalikke algatusi ja lisas, et talveks on võimalik osta ka võimsama mustriga talverehvid.

Hinnad algavad 300 eurost

Et kooliaasta algus tähendab peredele palju oste ja märkimisväärseid kulutusi, soovitab Inbanki partnerkanali juht Birgit Listmann lapsele sõiduki ostul eelistada kaupmehi, kes pakuvad paindlikke makselahendusi. Näiteks pakuvad nii Sportland, Rademar kui Voltride koostöös Inbankiga „osta kohe, maksa hiljem“ makselahendust, millega saab lapse sõiduvahendi ja vajaliku lisavarustuse, näiteks korraliku luku, lisatulede ja kuni 16-aastastele kohustusliku rattakiivri eest tasumist ajatada.

„Nende juures saab tasuda 300-eurose ratta või tõuksi eest ilma ühegi lisatasuta järgmisel kuul või ajatada ostusumma kolme kuu peale, nii et igas kuus tuleb tasuda 100 eurot. Elukalliduse tõus on pannud peresid aina enam selliseid paindlikke lahendusi kasutama, et pere eelarvet sügise eel mitte lõhki ajada,“ tõdes Listmann.

Nii Sportlandi kui Voltride’i eksperdid nõustuvad, et koolilapsele korraliku kaherattalise ostul tulekski arvestada umbes 300-eurose väljaminekuga.

„Kindlasti saab toidupoest rattaid ka soodsamalt, aga hilisemad kulutused remondile või hooldusele võivad tõsta hinda kordades kõrgemaks. See väljaminek on hindamatu panus lapse tervisesse, kui ta liigub värskes õhus ja saab sellega kaasa harjumise kogu eluks,“ soovitab Olle mõelda väljaminekust laiemalt kui investeeringust lapse tulevikku.

Ka elektrisõidukite valikust saab vähesema eest Einpalu sõnul tõukeratta, mis on kas väga väike või ei kesta. 250-300 euro eest saab kohati juba päris tubli sõiduriista ning 500-800 eurone ost tagab hea sõiduulatuse, mugavuse ja vastupidavuse 3-4 aastaks. Korraliku elektrilise ratta soetamiseks tuleks tema sõnul aga arvestada eelarvega alates 800 eurot.

„Tänapäeval on õnneks olemas erinevad finantseerimislahendused, mida pakub näiteks Inbank, nii et maksevõimaluse puudumise taha sobivaima sõiduki ost jääma ei peaks,“ on Einpalu veendunud, lisades, et reeglina kahetsevad pered tagantjärele pigem odavama ja vähem võimeka sõiduki kasuks otsustamist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta