Kormoranide arvukus on viimastel kümnenditel Läänemerel kasvanud ning lindu on süüdistatud kalavarude hävitamises. Vaidlused huvirühmade vahel on olnud tulised. Soome rannikule asusid kormoranid pesitsema 1996. aastal, 2018. aastaks oli pesitsevaid paare juba 27 600. Soome ranniku Vaasa piirkonnas asusid kormoranid pesitsema 2007. aastal. Seal kasvas nende arvukus hüppeliselt 2016. aastal ja 2018. aastal oli pesitsemas juba 3140 paari. Kui 2014. aastal hakkas piirkonna ahvenasaak langema, näitasid kalurid näpuga kormoranidele.

Kormoranide mõju uurimiseks kiibistati PIT-märgistega (passive integrated transponder) Vaasa piirkonnas 1977 ahvenat. Kiip läbib kormorani seedesüsteemi lindu kahjustamata, sest edastab signaali ainult siis, kui saab vastuvõtjalt signaali (muul ajal on riisiterasuurune kiip „uinunud“). Pärast pesitsushooaega kormoranikolooniatest leitud kiipide arv näitas, et 9,9% kiibistatud ahvenatest langes kormoranide saagisks.

80% tõenäosusega langes märgistatud ahvenatest kormoranide saagiks maksimaalselt 32–67%, kõigist piirkonna ahvenatest aga 10–33%. Üle kahe aastaste ahvenate biomassi ja juurdekasvu arvestades langeb kormoranide arvele 8% ahvenasaagist, teiste looduslike tegurite arvele 63%, kaluritele jääb 29%. See 8% on maksimaalne kormoranide püütu ning kuigi võib näida suhteliselt väikesena, tähendab siiski, et kormoranid söövad märkimisväärse hulga kohalikku ahvenat. Kormoranid söövad reeglina väiksemamõõdulisemat kala, kui püüavad kalurid – see aga tähendab, et kormoranid söövad ära just järelkasvu ning ahvena asurkonna taastumine on pärsitud.

Kormorani mõju on suurim koloonia lähistel, kuid linnud võivad toitumas käia kolooniast 30 kilomeetri kaugusel, mõnikord kaugemalgi. Kalurid on sageli hädas ka hüljestega, kuid hüljeste mõju ahvenatele on 1,5–4,9 korda väiksem kui kormoranidel. Kuna kormorani mõju kumuleerub aastast aastasse, võib ka edaspidi ahvenasaak kahaneda. Lohutuseks võib öelda, et mida kaugemale jääb kormoranide koloonia, seda väiksem on selle mõju kalavarudele, kuid koloonia lähistel sõltub see ka lindude arvukusest ja erinevate saakliikide olemasolust.

Kormoranide ohjamine on keerukas ning vajaks üleeuroopalist koostööd. Näiteks talvitavad sama koloonia linnud erinevates piirkondades, mistõttu ei ole võimalik talvitusaladel linde küttides lahendada ühe asurkonna probleeme. Kas ja kuidas probleemi lahendada, sõltub huvirühmade koostööst.

Veneranta L, Heikinheimo O, Marjomäki TJ (2020). Cormorant (Phalacrocorax carbo) predation on a coastal perch (Perca fluviatilis) population: estimated effects based on PIT tag mark-recapture experiment. ICES Journal of Marine Science 77: 2611–2622, doi.org/10.1093/icesjms/fsaa124

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi

Sarnased artiklid