Tartu Rahvusvahelise Kooli juht Kristi Aria räägib oma panusest heade maailmakodanike kasvatamisse: ainult ajutiselt Eestit oma koduks pidavad lapsed saavad tema koolist kaasa lisaks tavalisele haridusele ja ajutise kodumaa keelele mälestused lumememmedest ja eesti toidu maitse ning Eesti sõbrad.

Koolis töötava inimese ja koolis käivate laste vanemana keerleb enamik minu päevast hariduse jagamise ja omandamise rõõmude ja murede ümber. Koolis õpitakse ja õpetatakse lõputult palju põnevaid ja vajalikke asju, eesti koolisüsteem ja haridus on tõesti head. Soovin, et pööraksime veelgi enam tähelepanu südameharidusele – et oleksime eeskujuks ja õpetaksime oma lapsi ümbritsevast lugu pidama, tähelepanelikult kuulama ja kuulma, mis tegelikult öeldi, kriitiliselt mõtlema ja mõnikord ka mittenõustuma, aga sedagi lugupidavalt.

Oma õpetajatööd alustades unistasin, et mul oleks kunagi oma kool. Selline, kuhu lapsed ja õpetajad tuleksid heal meelel, kus nende ümber oleks turvaline, sõbralik ja lugupidav keskkond ning kus tänu õpetajate julgustamisele tunneksid lapsed, et nad suudavad ja julgevad ette võtta ka neile võimatuna näivaid asju. Tihti suunab meid unistuste täitumise poole juhus, nii ka minul.

Ligi kuusteist aastat tagasi viis ajalehe töökuulutus mind kokku grupi välismaalastest lapsevanematega, kellega koos asutasime Tartusse inglisekeelse põhikooli. Meie väike kool alustas tööd seitsme õpilasega. Aastate jooksul oleme tänu mitmekülgsetele ja tarkadele õpetajatele, loovatele õpilastele ning hoolivatele ja abivalmitele lapsevanematele tublisti arenenud ja kasvanud ning mina olen pidanud oma unistusele lennukust lisama, sest esialgsest on saanud reaalsus.

Alates 2001. aastast on Tartu Rahvusvahelises Koolis õppinud ligi 200 välispäritolu õpilast ja enam kui 100 koolieelses vanuses last. Peaaegu kõigile meie õpilastele on Eesti nende ajutine kodumaa. Oleme oma koolis harjunud pideva muutusega sõna kõige otsesemas mõttes – igal õppeaastal vahetub kolmkümmend või enam protsenti meie õpilastest.

Igal kevadel saadame oma koolist edasi paarkümmend suuremat ja väiksemat saadikut, kelle südames on Eesti riigil eriline koht. Usume, et meie õpilased mäletavad veel kaua eesti keele tundides õpitud sõnu ja väljendeid, teavad, mida Eestis süüa armastatakse, julgevad suuskadel mäest alla kihutada ja oskavad lumememme ehitada.

Nad räägivad oma kokkupuudetest Eesti loodusega, teavad tähtsaid sündmusi Eesti ajaloost ja hoiavad veel kaua sidet oma kooli ja sõpradega. Samuti loodame, et meie õpilased mõistavad, et inimestel on palju erinevaid arvamusi, kuid ükski nendest ei ole halvem ega parem kui teine, on lihtsalt erinevad ja ärakuulamist väärt arvamused.


See lugu siin on pärit Hea Kodaniku portaalist. Kas ka sulle läheb korda, mis su ümber juhtub? Sa teed midagi selle paremaks muutmiseks? Sa toetad hea kodaniku väärtusi ja usud, et rohkem inimesi võiks võtta vastutuse ühiste asjade eest?

Saada Hea kodaniku portaali oma lugu sellest, mida, miks ja kuidas sa neid väärtusi elad või kuidas vastutuse võtsid!

See võib olla kas konkreetne lugu sellest, kuidas sus käis see klõps, kus ei suutnud enam oodata, et “keegi ometi midagi teeks”, ja sina olidki see, kes midagi teeb.

Või siis jutt sellest, miks su jaoks on oluline teha rohkem kui maksude maksmiseks, õigetel päevadel lipu välja panemiseks ja omaenda töö-kodu-hobi marsruudil pendeldamiseks vajalik.

Saada oma lugu, no nii 3-4 lõiku pikk, Mari Öö Sarvele, aadressil mari@heakodanik.ee. Kogume need lood kokku, et hea kodaniku pisikut veel ja veel levitada. Teiste lugusid saad lugeda siit.