ELFi eutrofeerumisekspert Kristjan Piirimäe jagas Bioneeriga omi teadmisi fosfaatidest pesuvahendites. Bioneer avaldab põneva loo kahes osas. Eile rääkisime fosfaatidest üldiselt ja täna saate lugeda juba võimalikest alternatiividest.

Meie valikuvõimalused: fosfaadivabad pesuvahendid või reoveepuhastus

Pesuvahenditega seotud fosforireostuse võitmiseks on kaks ilmset võimalust: fosfaatide kaotamine pesuvahenditest ja fosfori ärastamine reoveepuhastis. Viimane võimalus, reoveepuhastus, on alguses selgelt suurema potentsiaaliga, sest võimaldab lisaks pesuvahendite fosforile ärastada ka muu heitfosfori, sealhulgas väljaheidetes sisalduva. Samuti ärastab reoveepuhasti ühtlasi ka teisi saasteaineid, sealhulgas lämmastikku. Nüüdisaja tehnoloogiatega on võimalik reoveest ärastada üle 95% fosforist. Kuid fosfori ärastus toodab fosforirikast muda, millest tuleb samuti kuidagi vabaneda. Üheks võimaluseks oleks selle muda laotamine põldudele väetisena, kuid sellega kaasnevad muud probleemid. Reovesi moodustub peamiselt linnades, kuid muda tuleks transportida põllumajanduspiirkondadesse. Reoveemuda transport on aga suurte koguste tõttu kallis. Samuti, reoveemudas võib olla ülemäära raskemetalle, mis võivad põllule laotamise tagajärjel lõpuks toidu sisse jõuda. On ka teisi reoveemuda ja selles sisalduva fosfori taaskasutamise võimalusi: uue fosfaadi tootmine, põletamine, ehitusmaterjalideks kuivatamine jm.

Asulate reovete probleemi lahendamine on tegelikult olnud kogu taasiseseisvumise aja Eesti keskkonnaministeeriumi esimeste prioriteetide hulgas. Euroopa Liidu asulareovee puhastamise direktiivi nõuded heitvee puhastusele on Eesti jaoks väga karmid ja seetõttu on viimased kümme aastat reoveepuhastite ehituse ja renoveerimisega ka intensiivselt tegeldud. Reovee puhastuse tõhususe tase on Eestis jõudsalt paranenud. Ometi lajatas meie avalikkust eelmisel aastal Riigikontrolli aruanne, mis nendib, et Eesti ei suuda siiski oma reovett tähtaegadeks puhtaks saada ja et tulemas on miljardine reoveetrahv. Ehkki Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on oma heitvee fosfori sisalduse normi saanud, on kümmekond linna ja paarkümmend alevit/alevikku endiselt raskustes. Nende puhastite edasiseks renoveerimiseks napib nii aega kui raha. Võib-olla aitaks hädast välja just fosfaadivabade pesuvahendite standard?

Asulad, millede reovee fosfori kontsentratsioon ületab normi üsna napilt, sh Võru, Ahtme, Türi, Kunda ja Tamsalu võiksid fosfaadivabade pesuvahendite kehtestamise korral hoobilt oma heitvee fosfori korda saada. Need asulad aga, mille fosfor juba praegu on normis, võiksid siis endale lubada uute tarbijate liitmist ühiskanalisatsiooni. Näiteks Tallinn ei saaks praeguse status quo säilimise juures kanalisatsiooni laiendada, sest reoveepuhasti ei suudaks ilma uute investeeringuteta siseneva fosfori koormuse suurenemisega enam toime tulla. Need asulad aga, mille reovee fosfor ületab normi kahekordselt ja enam, ei saa muidugi pesupulbrireformile lootma jääda, kuid pääseksid ometi väiksemate kulutuste ja trahvidega.

HELCOM soovitab asja kaaluda

HELCOM, mis ühendab kõiki Läänemeremaid, ei kehtesta direktiive nagu Euroopa Liit, vaid ainult soovitusi. HELCOM-i soovitused sisaldavad rangeid standardeid, kuid liikmesriikidele jääb õigus neid mitte täita. Järelikult, selle asemel, et pimesi üritada rahvusvaheliselt tubli olla, on meil mõistlik ka see soovitus hoolikalt läbi kaaluda ja siis otsustada. Kui fosfaadid pesuvahendeist ära kaotada, siis vähendaksime teatud määral keskkonnaohtliku fosfori koormust oma veekogudesse ja suudaksime paremini täita asulareovee puhastamise direktiivi. Samas tuleb arvestada ka võimalike negatiivsete tagajärgedega. Kas fosfaadivabad pesuvahendid oma alternatiivsete kemikaalidega suudavad pesu hästi puhtaks pesta, arvestades meie karedat vett? Millised on nende alternatiivsete kemikaalide keskkonnamõjud? Kui palju niisugune reform ühiskonnale maksma võiks minna? Ühest küljest, fosfaatide hind maailmaturul on viimasel ajal kõvasti tõusnud ja pannud tootjad alternatiive otsima juba puhtalt kulude kokkuhoiu eesmärgil. Teisalt aga, fosfaadivabad alternatiivid on vähemalt praegu poelettidel tunduvalt kallimad. Kas fosfaadivabade pesuvahendite kõrge jaehind on seotud pigem suuremate tootmiskuludega (nn omahinnaga) või müüjate turundusstrateegiatega (tarbija ostab tegelikult indulgentse), see pole praegu sugugi selge.

Fosfaadivabade pesuvahenditega seonduvad muudki probleemid. Muu hulgas tuleb ilmselt modifitseerida ka reoveepuhastusprotsesse, sest alternatiivne kemikaal Tseoliit A suurendab muda teket, biopuhastite mikroobid aga võivad fosfori defitsiidis hukkuda ja seetõttu võib osades puhastites väheneda lämmastiku ärastus. Lühiajaliselt põhjustaks üleminek fosfaadivabadele pesuvahenditele osades reoveepuhastites kindlasti probleeme. Pikaajaliselt aga reoveepuhastuse kulud kindlasti väheneksid.

HELCOM-i soovitus koosneb tegelikult neljast soovitusest, millest esimene palub liikmesriikidel kaotada fosfaadid pesuvahenditest, teine soovitab kaaluda fosfaatide kaotamist ka nõudepesuvahenditest, kolmas soovitab uurida alternatiivseid kemikaale ja neljas palub liikmesriikidel iga-aastaselt aru anda, mis selles vallas tehtud on.

Seega, praegu tuleks Eestil alustada probleemi igakülgse läbianalüüsimisega, sealhulgas tasuvusanalüüsi ja strateegilise mõjuhindamisega. Kuna teema puudutab oluliselt nii meie veekogude tulevikku kui ka paljusid teisi sotsiaalmajanduslikke aspekte, siis saab sedasorti otsuseid langetada alles pärast asjakohaseid uuringuid.

Kuidas reformi ellu viia?

Loomulikult, seaduse ja/või valitsuse määrusega saaks Eestis keelata näiteks jaanuarist 2010 fosfaate sisaldavate pesuvahendite müügi. Niisuguse keelustamise teed on läinud Šveits, Austria, Norra, paljud Ameerika osariigid, Jaapan ja just äsja ka Rootsi. Samas, Saksamaal, Itaalias ja Iirimaal on hoopis erasektor vaba tahte lepingute abil fosfaate sisaldavad pesuvahendid ära kaotanud. Eestimaa Looduse Fond tegi käesoleva aasta aprillis ka Eesti tootjaile ettepaneku vabatahtlikult fosfaadid pesupulbreist ära kaotada, kuid nende katusorganisatsiooni Eesti Keemiatööstuse Liidu vastus oli passiivselt eitav. Seega liigub Eesti, nagu ikka, pigem mööda riikliku regulatsiooni teed.

Keelustamise kõrval kogub keskkonnapoliitikas jõudu ökoloogilise maksureformi põhimõte. Kuna ka Eestis on edukalt kehtestatud saastemaksud ja ressursimaksud, siis tuleks kindlasti kaaluda ka pesuvahendifosfaadi maksu, nagu seda on teinud Prantsusmaa. Kuid kuna me kulutame pesuvahenditele väga vähe raha (1-2% eelarvest), siis on vähetõenäoline, et fosfaadimaks, isegi kui ta peaks pesuvahendite hinda oluliselt tõstma, tooks kaasa arvestatava keskkonnakaitselise efekti. Ka Prantsusmaal pole see maks nähtavat tulemust saavutanud.

Kui Eesti otsustab fosfaate pesupulbreist siiski mitte kaotada, siis jääme ootama Euroopa Liidu otsust: kas kehtestatakse vastav direktiiv või mitte.

Lugu on ilmunud ELF kodulehel

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta