Ei ole uudiseks, et pidev stress mõjub halvasti nii organismi ja selle elundite talitlusele kui ka kasvule ja kaalule. Kehasuurus on aga paljudel lindudel seotud edasise edukusega – mida suuremaks linnupoeg kasvab, seda suurem on tõenäosus ellu jääda ja järgmisel kevadel sigida. Teame, et lühiajaliselt suudab organism stressiga toime tulla stressihormoonide vallandudes energiavarude mobiliseerimisega. Seos pikaajalise stressi ja linnupoegade kasvamise vahel on aga looduses elavatel isenditel täpsemalt teadmata; elamine kiskjaterohkes piirkonnas, kus aeg-ajalt on kuulda liigikaaslaste hädakisa, võib olla kroonilise stressi allikas.

Just pikaajalise stressi mõju kasvavatele lindudele uuris must-kärbsenäpi (Ficedula hypoleuca) poegade abil Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur Vallo Tilgar Edela-Eestis Kilingi-Nõmme ümbruse metsades. Et kiskjate olemasolu ehk pideva stressi allikat on looduses keeruline tagada, kutsuti stress esile füsioloogiliselt – viiepäevastele sama pesakonna poegadele manustati kuue päeva jooksul stressihormooni, mis vallanduks nende organismis häiringu korral ka tavapäraselt. Seejärel võrreldi nende poegade kasvu ja käitumist õvedega, kellele manustati organismile ohutut füsioloogilist, 0,9%-list NaCl-lahust.

Uuringusse kaasatud poegade verenäitajaid analüüsides selgus, et hormooni manustamisel tõusis oluliselt poegade veres kortikosterooni tase – just see hormoon vahendab mitmeid stressist põhjustatud organismi füsioloogilisi protsesse –, mis kinnitas linnupoegade füsioloogilist stressi. Kaalumistest-mõõtmistest selgus, et stressis pojad kaalusid oluliselt vähem ja olid lühema jooksmeluu ja tiibadega kui nende õved. Ka poegade loomulik kortikosterooni tase oli erinev – stressi viidud poegadel oli see oluliselt kõrgem füsiolooglist lahust saanutest; samuti oli stressis poegade hingamine kiirem ja hematokrit (punaliblede hulk veres) madalam kui teistel õvedel.

Häiringu korral ei suurenenud vere kortikosterooni tase stressis poegadel, küll aga kerkis see kõrgele teistel poegadel – see viitab, et erinevalt stressivabalt kasvanud poegadest, kes häiringule reageerisid, ei olnud pidevas stressis kasvanud pojad võimelised olude muutustele juba kurnatud organismi tõttu reageerima. Käitumise uurimiseks poegadele must-kärbsenäpi poegade alarmhäälitsusi mängides selgus, et kui tavaolukorras õvede käitumine ei erinenud, jäid hoiatushäälitsusi kuuldes stressis õved oluliselt rahulikumaks.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kuigi pideval füsioloogilisel stressil võib pesapojale olla lühiajaline positiivne mõju, ei kaalu see üles negatiivset mõju, mida tingib pidev, tavapärasest kõrgem ja poja kasvu ning ellujäämust pärssiv stressihormooni tase.

Tilgar V (2019). Repeated stimulation of the pituitary–adrenal axis alters offspring phenotype of a wild passerine. Journal of Experimental Biology 222, jeb200659. doi: 10.1242/jeb.200659

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta