Uni on seisund, mil organism on passiivne või pöörab ümbrusele vähest tähelepanu. Loomade und on uuritud murdosal liikidest, kuid siiski arvatakse, et enamik loomi veedab valdava osa elust magades.

Une ülesandeks on keha energiavarude taastamine ja seetõttu järgneb magamine reeglina aktiivsele ärkvelolekule. Mida aktiivsem on loom ning napimaks jäävad tema unetunnid, seda suuremaks kasvab unevõlg, mida püüab korvata tukastamisega (rebound sleep). See viitab, et uni on homoöstaatiliselt reguleeritud ehk lähtub keha aine- ja energiavahetuse tasakaalust.

Uni jaguneb kaheks faasiks: NREM-uni (non-rapid eye movement) ehk sügav uni ja REM-uni (rapid eye movement) ehk kiire uni. Imetajate NREM-uni on reguleeritud just homoöstaatiliselt – pikenenud ärkveloleku kompenseerivad nad sügavama ja pikema NREM-unega. Kuigi linnu füsioloogia erineb imetaja omast väga palju, magavad ka linnud nii REM- kui ka NREM-und ning senised uuringud viitavad, et ka linnul on NREM-uni reguleeritud homoöstaatiliselt.

Siiski on olulisi erinevusi, näiteks moodustab REM-uni imetajate unest keskmiselt 18%, kuid vähestel lindudel, kel REM-und on täheldatud, on see alla 10% uneajast. Looduses suudavad mõned linnud silmatäitki magamata või magades väga vähe tavapärase käitumise säilitada päevadeks – näiteks kuning-fregattlind (Fregata minor) võib merel toiduotsinguil olla magamata kuni kümme päeva, magades vaid 42 minutit päevas ning ei ole selge, kas ja kuidas nad unepuudust kompenseerivad.

Kuldnokk kui laia leviku ja hea kohanemisvõimega liik on sobilik mitmesugusteks laboratoorseteks uuringuteks. Kuldnokkade une uurimiseks opereerisid teadlased kaheteistkümne kuldnoka ajju linnu ajutegevust mõõtvad elektroodid – nii saadi aimu, millist und, kui palju ja millistes tingimustes kuldnokk magab.

Lindude und mõõdeti oludes, kus öö ja päeva pikkus oli 12 tundi ja lind sai ise valida, millal ja kui palju magab. Seejärel, pärast pimeduse saabumist lindu segati nelja ja kaheksa tunni jooksul: kui lind sulges silmad (jäi passivseks), siis raputati puuri, et lind ei saaks uinuda. Nii oli häiritud tavapärane unerütm ja seega ka tavapärane ainevahetus ning taastumine.

Ajutegevus näitas, et kuldnokad veetsid pimedal ajal magatud unest NREM-unes 98,4%, valgel ajal magades aga lausa 99,9%; REM-unes olid linnud vastavalt keskmiselt 1–2% uneajast. Pärast öist nelja ja kaheksa tunni väldanud pidevat segamist suurenes järgneval päeval veidi, kuid siiski oluliselt, kuldnokkade NREM-une hulk. See viitab, et kuldnokk korvab unepuuduse päevasel ajal – suureneb NREM-unes veedetud une aeg, kuid REM-une hulka ei korvata ei järgneval päeval ega ööl.

Mida järeldada? Ka kuldnokkade NREM-und reguleerib organismi homöostaatiline seisund, kuid siiski teisel viisil kui imetajatel. Kuigi kuldnoka REM-une hulk on lindudel mõõdetuist üks madalamaid, ei ole see siiski erakordne: vähest REM-und magavad ka künnivares (Corvus frugilegus; alla 2% uneajast), viirpapagoi (Melopsittacus undulatus; alla 4%), naeru-turteltuvi (Streptopelia risoria; alla 5%) ja põldvutt (Coturnix coturnix; alla 6%). Imetajatega samal määral REM-und magavad valgekiird-sidrik (Zonotrichia leucophrys gambelii; 16%) ja sebra-amadiinid (Taeniopygia guttata, 25%).

Uni soodustab spetsiifiliste teadmiste kinnistumist, seda nii imetajatel kui ka lindudel. Lindude puhul on piisav uni oluline näiteks laulu õppimiseks.

Hasselt SJ, Rusche M, Vyssotski AL, Verhulst S, Rattenborg NC, Meerlo P (2020). The European starling (Sturnus vulgaris) shows signs of NREM sleep homeostasis but has very little REM sleep and no REM sleep homeostasis. Sleep 43: zsz311, https://doi.org/10.1093/sleep/zsz311


Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.