Lastele õpetatakse maast madalast liiklemist ja teatud vanuses võib neilt tihtipeale kuulda pärimist, miks see onu või too tädi läheb üle tee, kui fooris põleb punane tuli. Kui mõni laps tahakski minna sõnu peale lugema, siis paljude puhul tuleb hakata seletust andma, miks tema võib ja mina mitte. Ja eranditega on lastel üks keerukas värk. Erandil ei ole reegleid ja kui ühel puhul juba tohib, siis leiab laps, et temagi võib. Kas pole mitte ohtlik eeskuju?

Kui reguleeritud ülekäigurajal on asi vastavalt foori tuledele üldiselt klaar (kui just pole käes kollase-tule-aeg), siis reguleerimata triibulise raja puhul poeb autojuhtide suhtumist täheldades pähe mõte, et vahest peaks selles kohas tõesti seisma üks nõtke lihast ja luust sebra. Ei saa öelda, et kõik või isegi enamus ignoreeriks ülekäigurada – tundub, et seda viisakust tuleb ikka juurde. Vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda.

Aga vahel paneb küll imestama, et sõltumata kellaajast ja riietusest võid olla kui tühi koht triibulise tee servas ja seda täiesti asustatud punktis, korraliku tänavavalgustuse ja märgistega.

Võrdlus täies elusuuruses sebraga tuligi pähe siis, kui täheldasin, kui usaldavad võivad lapsed olla triibulise raja osas. Sebra? Selge, lähen üle tee! Niisiis hakkasingi neile selgitama, et sebra üksinda ei kaitse ega tõsta auto kaitseks ette kapju.

Tegelikult oleks sebra ise samavõrd ohustatud. See on lihtsalt üks märgistatud rada, kust võib üle minna siis, kui sõiduk tõesti on peatunud. Üleüldse, milline mahatõmmatud joon kaitsetumas olukorras olevat jalakäijat kaitseb?

Sõitsin esimeste soojade kevadpäevade saabudes mööda kergliiklusteed rulluiskudega, kiirust napilt rohkem kui jalakäijal, kuna koos minuga oli abiratastega rattal laps. Ühtäkki on mulle peaaegu otsa tagurdamas üks parkida sooviv auto, taguots üle kergliiklusraja, juht ise telefoniga rääkimas. Kõik käis nii kiiresti, et järgmine hetk olin siruli maas.

Tõsi, oleks saanud ju ise veelgi tähelepanelikum olla, samas on see järjekordne näide, kuidas ükski maha tõmmatud triip ei kaitse. Pigem jagab juhiseid. Seda tasub ka täiskasvanud inimesel meeles hoida ja mitte üleliia uljaks minna.

Vöödid arvatakse olevat sebrale vajalik kaitsevärvus, mis aitab varjuda kiskjate eest, kuid seda ainult kaugemalt vaadates ja karjakaupa liikudes. Võiks oletada, et siin peitubki vastus, miks kipub triibuline rada vahel juhtidel kahe silma vahele jääma…

Kui need triibud peaksid aga tõesti lähivaates abstraktseks kogumiks kokku sulama, tasuks tõtata vähemalt silmaarsti juurde. Mis tegelikult juhtub? Õnnetuse korral reguleerimata ülekäigurajal kirjeldatakse liiklusuudistes üksikasjalikult jalakäijat – helkuriga või helkurita, tume või hele riietus, eakam või hoopis tõukerattaga uljalt sõitev laps –, seevastu juhi (käitumise) iseloomustuseks praktiliselt mitte sõnagi. Justkui jalakäija oleks süüdi.

Teadus.err.ee vahendas sel kevadel uudist, et teadlased on lõpuks jõudnud järeldusele, et sebra triibud kaitsevad neid üksnes kärbsehammustuste eest. Ka maha hoolikalt joonistatud musta-valged triibud ei kaitse sõiduk-kiskja eest ning seetõttu tuleb jalakäijana ise valvas olla.

Probleemiks pole see mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal maailmas. Nii kombineeritaksegi klassikalist sebrat mitmete teiste ülekäigurajalahendustega, sealhulgas kasutades lisamärgistusi ning aeg-ajalt kaasates liiklusreguleerijaid.

Huvitav teada. Sebra-ülekäigurajad võeti esmakordselt kasutusele 1949. aastal Ühendkuningriikides ning need olid algselt sinise-kollase triibulised. Veel varem, koguni 2000 aastat tagasi kasutati Vana-Roomas aga selliseid ülekäiguradasid, mis olid kõrgete, eenduvate triipudega. Autoga ei saaks seal tänapäeval sõita, aga hobuvankritega mahtus täpselt läbi, eesõigus oli muidugi jalakäijatel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta