Lugu juhtus siis, kui ma veel Lehtse koolis käisin ja kuskil viimastes klassides olin. See jääb sellesse aega, kui mu tädi veel oma sapakaga ringi sõitis. Mäletan, et seekord võeti sõidule kaasa isegi vanaema ja meie lastest said ühes tulla ainult mina ja Valdo. Rohkem inimesi autosse lihtsalt ei mahtunud.

Tädi võttis Valdo alati endaga kaasa, kui sõitma läksime. Eks tal oli siis julgem tunne roolis olla. Valdol olid tol ajal juba juhiload olemas. Meenub ka, et see oli üks väga ilus suvine päev. Reisisihiks võetigi Võsu rand.

Meie vanaema oli umbes kaheksakümnene ja oma elu jooksul polnud ta veel kordagi mere äärde saanud. Seepärast oli sõit tema jaoks väga tähtis. Kõigil olid kaasas oma rannariided. Vanaemal puudusid aga üldse riided ujumiseks. Tema elu oli möödunud töö tähe all kolhoosis ja sellist lõbu polnud tema endale kunagi lubada saanud. Päeval põllul ja õhtul kodused tööd. See oli kõik, mida ta nägi. Tasuks olid ainult valutavad kondid-luud ja peaaegu olematu kolhoosniku palk, hiljem muidugi pension. Ma täpselt ei tea, aga arvan, et ega ta vist ei osanudki ujuda.

Vanaema pani selga oma kõige parema kittelkleidi ja sõit võis alata. Kohale jõudsime me pärast lõunat. Rand oli rahvast täis, vesi imeliselt soe ja tuult peaaegu polnudki. Laotasime oma teki maha ja teised käisid kohe tiiru vees ära. Me vanaemaga jäime asju valvama.

Memm uudistas inimesi ammulisui. Eks talle vist tundus kentsakas nii palju paljast rahvast korraga näha. Ta sidus oma rätiku sõlme kukla taha kinni ja kiskus ka kingad jalast ära ning soendas varbaid liiva sees. Küsisin, et kas ta tahaks ka jalgupidi vette minna. Vastuseks tuli noogutus.

Ootasime siis teised ära ja jalutasime vee äärde. Vanaema kääris oma kitlisabad üles ja tegi paar sammu vees. Liigutas varbaid ning mõnules. See paistis ta näost ilma sõnadetagi välja. Pärast mõnda aega seismist, otsustas ta edasi sügavamale minna. Liikusime nii paari sammu kaupa ja seisime jälle. Minu üllatuseks läks ta kuni põlvini vette ja jäi alles siis seisma.

Seal tegi memm esimest korda suu lahti ja teatas, et küll on ikka mõnus. Nüüd ta saab aru, miks inimesed mere äärde sõidavad. Ühel hetkel võttis ta mul käest kinni ja lausus, et tahab seista näoga maa poole, muidu hakkab veel pea ringi käima. Keerasime endid ümber ja siis ta ahhetas, et kuidas me küll rannast nii kaugele jõudsime.

Aga ega ta siis sellepärast veel tagasi ei läinud. Seisime päris tükk aega nii paigal ja vesi uhtus ta jalgu. Kui lõpuks kuivale saime, istus isegi vanaema teki peale maha ja sirutas oma jalad pikalt liiva sisse. Ilmselt tundis ta nüüd mõnu oma jalgade soojendamisest kuumas liivas.

Olime rannas ikka mitu tundi ja vanaema viisin ma veel mõned kordal vette jalgu leotama ning memmele sai isegi jäätist ostetud. Ta limpsis seda täitsa suure isuga. Veel autos ohkas ta, et küll oli ikka mõnus seal mere ääres. Mäletan, kuidas vanaema autolavka järjekorras rääkis kõigile, kes teda vaid viitsis kuulata, et pärast mere ääres käimist ei valutanud ta jalad enam pikka aega. Usul on suur jõud. Kui sa kogu hingest usud, et mingi asi ravib, siis peab ju tervis tulema.

Mis seal Võsul siis ikka nii erilist oli? Merevesi ja soe liiv nagu igal pool. Vanainimene sai oma tavalisest keskkonnast välja, natuke puhata ja oma konte-luid vees leotada ning soojendada pärast neid liivas. Muud polnudki vaja. Elamus missugune! Ega muidu arstid räägi, et positiivsed mõtted ravivad.

Niisugune oli üks nostalgiline lugu sellest, kuidas me tädiga viisime vanaema mere äärde suvitama.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid