Kord jätsin märtsise metsa. Midagi olin ma enda jaoks juba leidnud ja midagi, mis veel leidmata, kutsus mind edasi minema.

Suure Vergi poolsaare südamest olin risti läbi tulnud ja elu ning inimesed kutsusid mind tagasi enda rüppe. Sihi servas suures kuivanud männis oli viupesa, justkui loodud ühele märtsimehele. Lubasin, et tulen siia tagasi kui aeg käes ehk suvesüdames siis. 

Suvekeskmes olingi tagasi ja algas teekond ülespoole. Kui pesa juba käeulatuses pea, et oli, hakkas kuivanud puu tudisema, kuid alla ma siiski ei läinud. Vaatasin pesa üle ja tudisev puu tudises ikka edasi. Alla jõudnud, panin tudiseva männi loo kirja, kus peategelane olin ju mina ise kui üks kartmatu röövlinnumees.

Tagantjärele targemaks saades tõdesin, et olin jälle märtsikuiselt julge olnud ja üleval ära käinud ja mis siis, et puu küll värises, aga minu märtsihing ei teinud seda mitte. Ei puu all ega üleval ka mitte.

Võsu, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid