Mul endal on kolm alla 4-aastast last. Kui lapsed on terved, siis käivad nad õues iga ilmaga ning enamasti kaks korda päevas.

Kalamaja linnajaos elades on mul väga head võimalused lastega õues olemiseks: võib minna parki, on olemas Lennusadam, saab kasutada enda või mõne tuttava ruumiküllast hoovi ning mitu mänguväljakut on samuti kodu läheduses. Pole põhjust kurta! Pigem peab hommikul valiku tegema, kuhu suunas liikuma hakata.

Kui külastada päiksepaistelisel päeval Kalamaja parki, siis mänguväljak lausa kihab erinevas vanuses lastest, vaata ainult, et pisemaid maha ei joostaks. Kui sama kohta külastada pilvise ja tuulise ilmaga, siis mahub väljakul juba liikuma. Külastage sama paika aga talvel, saate vabalt aega veeta ainult enda perega.

Loomulikult võtab talveõhtutel külastatavust vähemaks tõsiasi, et paljud lapsed käivad mõnes huvialaringis, aga vaevalt päikese välja tulles kõik ringid tühjaks jooksevad. Kindlasti on mõned lapsed talviti ka haigemad ja jaheda ilmaga ei kannata pikalt õues olla, aga ikkagi jääb vägisi mulje, et lapsed käivad talvel õues harvem.

Tühjasid mänguväljakuid vaadates tekib vägisi küsimus: "Kus need lapsed siis ikkagi on?" Kindlasti ei ole tegemist piirkondliku probleemiga, sest lapsed pidid külmade saabudes kaduma ka näiteks Piritalt või Kadriorust.

Viimane on oma mänguplatsiga ja pargiga tõmbenumbriks kogu Tallinna lastele. Kuid vahetult peale lume maha sadamist, tõdes mu Kadriorus elav tuttav, et saab seal täiesti privaatselt oma 3-aastase pojaga aega veeta. Ilm oli tuuline, külma oli paar kraadi, kelgumõnud olid just alanud, kuid kell kolm päeval oli park rahvast tühi.

Ma ei usu, et kõik ülejäänud lapsed olid haiged, lasteaias, trennis, koolis jne. Kui päike paistab, siis nad tulevad ju kuskilt välja.

Kui eelmisel pikal, pakaselisel ja lumisel talvel oma lapsed ilmast hoolimata õue viisin ja nad -10-kraadise ilmaga õues mängisid, küsiti minult vahel murelikult, ega nad haigeks ei jää. Mulle siiski tundus, et mu lapsed jäid haigeks ainult lasteaias. Kuniks nad olid kodused ja iga ilmaga tunde õues veetsid, kimbutasid neid vaid üksikud haigused. Kohe, kui lapsed lasteaeda viisin, muutus mu kodu minihaiglaks, mis lõppes peale nelja kuud otsusega lapsed mõneks ajaks aiast ära võtta. Jälle veetsid lapsed pikki tunde õues ja haigused kadusid.

Loomulikult on palju põhjuseid, miks jäävad väikesed lapsed lasteaias tihti haigeks, kuid kindlasti aitaks laste tervist tugevdada õues viibime. Riiklik sõim, kus minu lapsed neli kuud olid, viis lapsi õue heal juhul tunniks ajaks. Kui isegi kaunil vananaiste suve päeval lapsi õue ei viidud, sest ilm polnud hea, tegin järelduse, et lasteaialapsed saavad õue ainult ideaalse ilmaga. Eestis on ideaalset ilma umbes kümnel päeval aastas. Õnneks kuulsin, et asutuse juhataja sekkus ja lapsi hakati tihemini õue viima.  

Tahame kangesti olla tubli Põhjala riik, aga jälle tuleb tegelikkuses vahe sisse. Eesti ja Soome kooli suurim erinevus on see, et meie koolide uksed on kohati lausa lukus, et lapsed ei pääseks õue pahandust tegema. Soomes jällegi aetakse lapsed väevõimuga õue, et nad saaksid värsket õhku hingata ja energiat välja elada.

Ma pean tunnistama, et mitte alati ei ole olnud lihtne ülesanne oma kolme last ja ennast õueminekuks riidesse pakkida. Ikka keegi jonnib, endal hakkab palav ning närv kipub krussi minema. Kuid lõpuks saame siiski õue. Jonn, kisa ja nutt raugeb. Enda temperatuur langeb, pinged maanduvad, vaatad õues jooksvaid lapsi ja tead, et pärast on lastel mõnusalt punased põsed, energia on välja elatud, tuju hea ning ööuni tuleb rutem.

Suuremad lapsed mängivad juba rahumeelsemalt ka toas, kuid alla 3-aastaseid ei suutnud mina toas väga pikalt välja kannatada. Parim on näide elust enesest. Mul oli külas täditütar koos oma pisikese pojaga. Lapsed ladusid klotse, õues tibutas vihma, kõik tundus toas harmooniline ning otsustasime, et ehk saame õues liiga märjaks ja jääme tuppa. Karistus saabus tunni aja pärast. Välja elamata energia ajas kaheaastased närvi ning rikkus olemise.

Minu lapsed lähevad terve päeva toas olles „peast hulluks“. Nad peavad saama end värskes õhus ära väsitada.

Isegi koolipoiste puhul on kindlaks tehtud, et poisid käitusid koolis märgatavalt paremini, kui neile anti võimalus päeva jooksul end tühjaks joosta. Kui poisid ei saa enda energiat välja elada, siis muutusid nad õnnetuteks ning ka nende õpitulemused langesid.

Mulle tundub, et need on üldtuntud faktid, kuid siiski napib halva ilmaga õues lapsi. Asi ei tohiks ju olla riietuses! Ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kelle lapsel ei oleks tuule- ja veekindlat talveriietust. Natuke nutti ja riietus sobib ka kõige külmema ilma tarbeks. Tõenäoliselt taipavad lapsevanemad õhema varustuse alla panna ka sooja kampsuni, karupüksid või sooja pesu. Ei ole halba ilma, on halb riietus.

Vahel tundub, et häda on selles, et lapsel ostetakse soojad riided, aga ennast unustatakse ära. Kui ikka emal varbad külmetavad ja külm nahavahele poeb, siis on koju minek kiire tulema. Tean seda omast käest!

Vastust küsimusele, kuhu lapsed halva ilma saabudes kaovad, ei tea ma senini. Küll aga julgen soovitada - viige oma lapsed õue nii tihti kui võimalik. Nad premeerivad teid hea tujuga, parema tervisega ning rahulikuma unega. Värske õhk on ka teile endale kasulik, saate kosutust.

Lapsena tekkinud harjumused jäävad inimesele reeglina kogu eluks. Kui teie laps armastab värskes õhus liikumist juba pisikesena, siis teeb ta seda ka teismelisena ning täiskasvanuna. Liikuvast lapsest kasvab tervem inimene.