Talvine kolaja sai ammustest aegadest üles leitud. Ma tegin seda juba enne kolavat metsavahti ja tema talvejutustusi. Kui kodulähedased talved ja külmad katsutud said, läksin karget merd proovima, seda põhjaranniku poolsaartele.

Need neli kaugele merre ulatuvat poolsaart - Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi viisid mind elus edasi, sest neis kolamiste lugu peidus oli.

See lugu, mis külmadest sai kunagi üles leitud ja mis külmavõetud ei saanud, sest ma nii kolama ja käima õppisin, et hing sellest sooja sai. Talvine hulkuri marss on paljudele võõras ja kauge. Sama kauged kui talvepoolsaared olid
kunagi ühe maalapse jaoks.

Ometi ma sinna jõudsin ja jõuan veel palju kordi tagasi. Kui lapsed suureks saavad, siis avardub nende maailm.

Minu talvelaps läks kolama mere äärde ja ei läinud seal kaduma. Sest talvised poolsaared kutsuvad ja kutsuvad ka kolavaid lapsi enda poole. Neid, kes vähem talvel räägivad sellest, et miks nad vahel ära kaovad teiste jaoks ja kes rohkem kolavad enda jaoks.

Talvised pikad käigud tõid pikad poolsaared minu ellu. Need, mis merd poolitavad ja lahedaid lugusid sünnitavad ka siis kui vähem räägitakse ja rohkem kõnnitakse.

1991-...

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta