Kasispea mehega Erik Sandströmiga otsisime ikka merekatsumusi taga. Paat, meie kahe kolmas sõber, aitas meid merd katsuda, kuid talvel tuli ikka vahel igavus külla kogu rannaperele

Igavuse peletaja olin alati olnud mina ja nii ka seekord. Hommikulauas tegin teatavaks uudise, et täna minnakse Pärispea poolsaare südamesse merikotkale tehispesa tegema.

Rannapere läks kuraasi täis uudisest ja saatiski meid Erikuga sae, kirve, köie ja traadikeraga metsa poole teele. Peale tunnist käiku oli poolsaare metsas sobilik mänd tehispesa jaoks välja valitud. Erik sai teada selle uue uudise, et mul gripp asu ei anna.

Uudis, mis peretoas välja rääkimata jäi ja enda teada hoidsin, sest muidu poleks mind välja üldse lastudki. Kõigele vaatamata sai pesa üleval valmis ja gripihoogude vaheajal jõudsin sõbra kõrvale tagasi maapinnale.

Õhtul rääkis pere ainult külalise gripist ja kotkapesast. Ja üks elu suurimaid eneseproove sai rannakülast kaasa võetud. Gripise peaga pole veel vist maailmas ühtegi kotkapesa puusse ülesse pandud. Mina seda tegin ja kas ma tegin rumalasti või targasti, see jäägu nüüd lugeja otsustada siinkohal. 

Pärispea poolsaarel, 1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks