Mees, kes Pärispea poolsaart hästi tundis, oli Kasispea rannamees Erik Sandström. Kui vaja, viis ta mind vajalikku kohta poolsaare südames ja kui vaja, siis tõi ta mind alati sealt õigeks kellaajaks Sandströmide peretuppa tagasi.
- Marek Vahula lood
- 22. detsember 2023
Kord suvekeskmes läksime niisama käima peale. Sinna, kus harva käiakse ja ehk sageli ära eksitakse. Männiladvast lendu läinud kassikakk sai meie ühiseks päeva naelaks ja ühiselt arvasime, et nüüd võiks otsa rannaküla poole tagasi keerata.
Ometi arvas saatus teisiti ja männi alt leitud rongajäänused olid need, mis endast kõnetasid. Suur kakk oli just ronga murdmisega maha saanud ja ise siis nautis puuladvas oma värsket suutäit. Kaks meest, kes me olime,
jäime hetkeks puu all tõsiseks ja ju siis oli põhjust sellekski.
Tagasiteel mõlemad mehed vaikisid. Sest ronka leinasime rohkem või vähem mõlemad taga ja üksteisest saime aru niikuinii, seda ilma sõnadetagi. Rääkida kahel mehel polnudki pikalt vaja ja vaikselt jõudsime tagasi rannakülla. Lugu kirja
pannes vaikisin ma veel ka köögilauas ja keegi ei teadnud vaikuse põhjust. Selleks põhjuseks oli üks matkapäev, kus murtud must lind kurbuse hinge tõi.
Pärispea poolsaar, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
