Ühel kevadel 1991 aastal olin korraga ootamatult Kasispea kevadlaps. Sündisin ise selleks ja küla võttis uue lapse heal meelel enda rüppe. Lapseks ma seal jäingi ja tuletasin igal uuel korral seda endale ja külale jälle meelde.
- Marek Vahula lood
- 3. veebruar 2021
Sel varakevadel võttis külamees Erik Sandström mind enda kõrvale ja ülesleitud lapsetunne tuli mererannas ise minusse tagasi.
Eru lahe laps ja Eru lahe mees vaatasid kõrvuti jääkaane all olevat lahte ja alles peale veerand tunnist kõrvutiseismist imestasime Loo saarte kajakakisa üle.
Nad olid seal kõik kividel ja maas ning kevadine kajakakisa tegigi meid sõpradeks tagasi. Sõprus, mis kaduma kipub, tuli tagasi ja kaks meest imestasid märtsilõpu kajakakisa peale ning tagasitulnud sõpruse üle samuti. Jäätunud lahe linnukisa oli uue sõpruse märk ja just see lugu, mida rannakülast taga otsima läksin.
Targad linnumehed olime Erikuga mõlemad. Erik oli Eru lahe linnutarkust täis. Seekord imestas temagi ja paljunäinud silmades olidki jäätunud lahe kajakad, sõpruse märgid ja küsimärgid ka, mida minagi seal nägin.
Et kuidas kajakad küll ilma avaveeta hakkama saavad ja vastuseks minu silmades olid sõpruse märgid ja küsimärgid, sest vastust me ei leidnudki üksteise silmadest ülesse ja rumalad ei tahtnud me ka samas olla.
Kasispea, 2006.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
