Kasispea memme Aino Sandströmi suu oli kuldne. See teadmiste varamu, mida temalt kõik teada sain, oli suur ja memm ei tahtnudki lõpetada, sest ka mina ei tahtnud tema juurde käike lõpetada.

See sügisene kuuldud lugu oli külalugu. Lugu ühest sügisel alati näljas olevast haukast ja murtud valgest kodukanast.

Peremees olevat nimelt kanakisa peale haukale peale sattunud. Haugas lennanud minema ja mees oli jäänud püssiga ootele. Kümmekond minutit hiljem tuligi haugas tagasi ja leidis mehe jahipüssist oma lõpu.

Nii rääkis köögis askeldav memmeke ja Kasispea päike oli jälle minu jaoks jutustav ja targemakstegev, mis mind ikka ja jälle sinna tagasi kutsus tema juurde. Et midagi kuulda ja kuulata ja kirja panna.

Kasispea, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!