Haukapoisi nime panin endale ise ja seda ühes suvesüdames. Käisin ühe haukapesa juures ja kasvatasin kodus ühe haukalapse suureks.

Küla peal minu haukahuvist ikka teati, sest käisin üleval mõisatornis tuvijahil ja suures kuivatis samuti. Et haukanoorukil kõht ikka täis saaks.

Ja suvine elu kinkis ühe haukaloo ise mulle. Külapoiss Eero Raudla, kes minu haukasõprusest teadis, tõi mulle ühe noore hauka koju. See vaeseke oli lennanud Hulja alevikus tuvijahil olles vastu traataeda ja nii ta uimasena sealt rohust üles korjati. Haukanooruk ise andis lõpuks otsad käest ja ilus haukasuvi oli leidnud oma draama.

Ju siis oli ta saanud vastu aeda lennates nii palju vigastada. Matsin ta suure kase alla ja haukamatus oli selle sinise taevaga suve kõige mustem sündmus.

Hiljem küla peal ikka küsiti, et mis siis haukast sai ? Kui kurvast haukasaatusest kuuldi, siis ikka lohutati mind ja see oli ka ainuke kord elus kui keegi küla pealt mind üldse lohutas. Haukasuvi tegi mind targemaks. Ja ühe noore hauka saatuse lugu tegi mind ka targemaks, et loodust pole mitte alati võimalik aidata.

Ja selle tarkuse võtsingi just sellest suvest eluteele kaasa.

Neeruti, 1986.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta