Ühes suures suves kasvasin minagi. Ehk oli see elu suurim suvi ja suurim kasvamine. Igatahes selles suves oli paljut peidus. Ka  minu elu esimest haukapesa

Lehekuine avastus ta oli ja üheks suvesüdameks ta sai.

Väga tihti ma tema juurde teed ei leidnud, sest ei tahtnud vanalinde häirida. See tollane tarkus näitas, et suuremaks olen kasvanud. Pidasin oma tarkusest ja tarkustest tollal väga lugu ja läksin haukakodule külla vaid korra nädalas.

Üks jaanikuu lõpu päev leidis mind taas pesa lähedal. Üksi pesapojaga kodus olev haukaema tundis vist igavust oma hinges. Kui kahe hauka kisa üleval puuvõrades lahti läks, oli haukaisa koju jõudnud. Seekord siis saagiga küüntes.

Mis see täpselt oli, jäi terasel poisisilmal siiski nägemata, kuid saak sai häälekalt üle antud. See jõudis haukaema küüntes pessa, pojale süüa.

Kui isa oli lahkunud ja vaikus jälle pesa lähedal häält tegi ja maad võttis, siis tulingi tulema. Kiidan ennast siiamaani, et ma ikka otsija olin ja olen seda siiamaani.

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks