Kajaka murdja tekitas hommikuses linnuriigis suurt segadust. Eemalt veehoidlalt tulid kajakad kisades ja teiselt poolt mägede metsadest varesed kõik röövlit siunama ja nad kõik tegid seda vägagi
häälekalt.

Nooremapoolne haukaisa oli maas ja rappis oma ohvrilt valgeid kajakasulgi. Neid tassis siia sinna kerge kevadine väljatuul. Mina olin seekord lähedalt möödamineja. Kajakad ja varesed üritasid haukaisandat ka kehaliselt noomitada, kuid ometi jäi sellest neil selleks lõplikust julgusest puudu ja haugas sai saagist juba osa.

Mind ta nägi ja hoomas mõnikümmend sammu eemal, kuid kajakat ta ei jätnud sellele vaatamata. Suline röövel, kes tavaliselt paksus metsas omi röövlitükke korda saadab, oli seekord siis suurel lagedal ja kõigi vaadata, sõimata ja rünnata. Minu seisatus lasi tal kõhu rahulikult täis süüa ja minust jäigi ta sinna valge sulehunniku keskele oma einet lõpetama.

Haukaloo üle õnnelik, lahkusin julge haukaisa juurest ja siunajate hulk sai jälle tema rahu rikkuda. Hiljem lugu kirja pannes nentisin, et julgus on alati röövlite maailma üks osa ja see käib ka röövlindude ehk suleröövlite kohta.

Võduvere väljal, 1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks