Külmas Ungari hommikus sattusin raudkulli pulma. See küünlakuu viimase hommiku äratus lumehanges ja viiekraadises külmas oli matka päris algus ja justkui kellegi poolt kingitud.
- Marek Vahula lood
- 13. mai 2021
Väikse metsatuka servas äratas mind uus hääl, mis kuulus kahele raudkullile. Pulmalised ise ei pannud pulmitades pulmavõõrast üldsegi tähele ja andsid tunnise etenduse mulle, kes elas ühes uues alguses.
Pulmitav raudkullipaar oli mul seni veel elus nägemata. Juba hanges ärgates arutlesin eelseisva matka üle ja see läks pulmarõõmuks üle.
Kui raudkullipaar puudesalus lõpetas, läkski lahti suur matkarõõm kui selline. Pulmarõõmus matkaja oli leidnud juba esimesel hommikul selle, mida harva päiksetõusud pakuvad.
Okstel mängiv kullipaar ei olnud saladusi siis täis. Tavaliselt varjuline ja peiduline väike haugas oli unustanud muu maailma, kuhu minagi kuulusin tollel päevahakul.
Ungari, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
