Ilusa mõisataguse tiigiservas oli erinevat rahvast liikumas. Kes jalutas niisama sõbra, sõbranna, lapse või koeraga...
- Marek Vahula lood
- 6. juuli 2021
Minu austerlastest ekskursandid jalutasid koos minuga ja päeva üheks naelaks olin mina. Teiseks sai haigur, kes madalas tiigivees jalgupidi kala ootas.
Et tiigis kala ei ole, seda teadsin vaid mina ja mitte haigur või pargijalutajad. Haigur oli inimjulge ja justkui vaatamisvääruseks loodud.
Austerlased olid julged ja küsisid minult haigruküsimusi. Ja mina olin julge ja vastasin kõigile, et mitte rühmale nii öelda alla jääda. Inimsagin minu ümber ei vaibunud terve päeva.
Inimeste jutt tiigivees seisvast haigrust ei vaibunud terve päeva ja võeti kodumaale inimeste poolt kaasa. Ja tänulik olen ma siiamaani, et just mina haigrut tiigikaldal märkasin ja koos temaga päeva naelaks sündisin.
Sagadi, 2002.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
