Esimene kurb pisar tuli silma Madjaritemaa kolmandal hommikul. Viimase poole sajandi külmim talv oli teinud oma kurja tööd ja muidu sealset suurt metskitsekarja kõvasti vähendanud.
- Marek Vahula lood
- 24. mai 2021
Kolmanda hommiku hommikupisarad olid minu silmadest leitud. Need pisarad leidsin mina ise. End valgele lumele kokku keeranud surnud metskits pani pisaraid otsima sealt, kust ma oodatagi ei osanud.
Kolmanda päeva õhtuloojangu ajaks olin leidnud kolm kitsekorjust ja kolmekümnenda matkapäeva lõpuks ligi poolsada.
Külma talve lõpp tõi tugeva lumekooriku. Ja saatuslikuks sai ta tuhandetele Madjaritemaa metskitsedele, kes märtsisula ei näinud ei minu ega enda silmades.
Selle suure kitsedraama tumm tunnistaja olingi mina, kes ligi poolesajad pisarad üles leidis iga uue kitsekorjuse juures. Kurbade peatuste teekond kestis kuu aega ja ju siis oli kurbusepisaraidki mulle matkale kaasa vaja.
Ungari 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
