Elu üheteistkümnes talvekülm ei võtnud mind ära. Ta tegi mind märtsiotsija moodi, kes puude vahele ära ei eksi ja kes otsivalt ülesse poole vaatab.

Kevadest kalliks saanud punase tamme salu juures tasus otsimine end ära ja esimene saatus esimese viupesa näol oligi leitud. Teise pesa juures peatus elu suurim hetk ja märtsilaps, kes seal sündis tuli selle hetke juurde ikka ja jälle tagasi.

Ka elu kaheteistkümnendas sügises ronisin Patermäe nõlva pidi ülesse ja ka pesalaps sündis üleval pesa juures uuesti.

Pesal oli isegi jahenevas sügises mulle üllatus varuks. Sealt ülevalt leidsin kitsejala, millelt liha ammu viulaste poolt ära söödud.

Üllatused suurte loomade kontide näol ei lõppe viupesades kunagi otsa, sest vanalinnud raipest lugu peavad ja neid jõudumööda pesasse poegadele tassivad.

Tark sügis saabus minu elu kaheteistkümnendas eluaastas. Sest just siis sain ühe tarkuse võrra suuremaks, mida iga sügis ja sügislaps soovivadki...

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta