Talv ilma armastuseta pani mind otsima seda ja teist. 

.Suusajäljed valgel maal rääkisid ühe otsija keeles. Aga päris lahti nad minu saladusi ei pajatanud.

Kodutanumal tegin puid ja pidasin iseendaga aru. Üks laupäevahommikune kohtumine tuli ise minu ellu. Hoovi taga jõeäärses kases oli talvine hallhaigur puuladvas.

Muidu väga suvise või kevadise moodi, kui ta seal oma pikki jalgu ja pikka kaela mulle esitles.

Väikene saladus sai minu omaks ja väikene talvearmastus puges mulle põue, just siis kui teda taga otsisin ja igatsesin. Lind, kes armastust toob ja loob, on haigur kohe kindlasti.

Et ta keset talveharja seda tegi, oligi saatuse hea meistritöö, siis kui just seda vajasin. Vajasin sel talvel väljas külma ja hinges sooja ning suur talvehaigur seda mulle kinkiski. 

Neeruti, 1999. 
 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid