Jahe hommik oli väike üllatus. See üllatus, mis vere käima lõi ja eriti suur ei olnud, pani mind jõekäärus haugiootuses mõrda seljas tassima ja jõevett piitsutama.

Jahedas ja hämaras vemmeldas mu veri rohkem kui muidu. Haugiootel mõrd saigi jõkke pandud.

Hämaras ajasin vett piitsutades sinna oma saaki ja ei teadnudki siis veel, et kes see küll olla võiks. Vett piitsutav hommikujünger ma olin ja mõrd tuli minu poole. Mõrras oligi keegi.

Ma nägin tema heledat alakeha ja tugevat vabaduse kaotanud selga ja saba ning mõrd tuli veest tirides välja.

Ühe suure jõeforelli üllatus oli vähemalt selle hommiku suurune. Loobu jõgi, mis alati hauge oli mulle kinkinud, oli meelt muutnud ja forell ise tõestas, et kes siin jões nüüd elab.

Teekond koos mõrraga vaigistas ta lõpuks. Ta jäi paigale ning lõpetas. Temast sai ühe päeva võileivakate ja omapärane mälestus ning mõrraga kalamehe uus üllatus, et kuidas ühest haugijõest oli saanud forellijõgi.

Neeruti, 1995.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta