Lumerikaste talvede üheks rõõmuks sai sügav maastikulohk nimega Kulp Neeruti maastikukaitseala teekäärus, Võduvere küla tanumal.

See sügav auk oli ja on suusasõprade suur lemmik ja nii ka minu jaoks. Kui metsavahisuu mägise maastiku tõed kord avas, siis käisin hulk aega Kulbist suure kaarega mööda, sest tema tõde suur ja valus oli kuulata.

Nimelt olevat kunagi Vene sõjavägi natuke enne kaitseala sündi 1957 aastal, suure sealse linnamäe Tapa sõjaväe lennuvälja ehituseks ära vedanud.

Mäe asemel on nüüd hoopis suur auk ja vaid suur suusarõõm on see, mis ammust draamat veidigi väiksemaks teeb. Ja kui lumine talv jälle Eestimaad vallutab, siis on Kulbis rõõmu kõigile rohkem kui minul hinges kurbust kunagisest punaarmee röövteost looduse enda vastu.

Neeruti, 1985.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta