Kakud pööningul, see kõlab ise kui muinasjutt. Tee selle muinasjutu alguse juurde viis mind kaks korda mäkke ja siis olingi kohal.

Ronisin ka vana maja sisemusse ja laudalakka ja seal jäin hetkeks üllatusest seisma. Laka põrand oli kodukakkude räppetompudega kaetud. Juba ehk sellest ajast alates kui endine peremees siit ära kolis, ammustel aegedel, sai see siis kodukakkude koduks ja koduõueks.

Räppetombud kui asitõendid rääkisid ise, et kakud siin koduselt endid on tundnud. Ja kui lõpuks uus peremees kaks aastat hiljem uue metsavahi näol siia endale kodu rajas, sai see töökas mees lisatööd enne kui lakapõranda puhtaks sai roogitud. Metsavahisuu, mis minu maailmale muinasjutu lõi, rääkis hiljem selle kakuloo mulle lahti.

Ja mina, kes vaikida ei suutnud, rääkisin oma loo lahti sellest, kuidas kaks aastat enne metsavahti kakkude jälgedes lakapealsel kord kõndisin. Ja kaks meest said veelgi suuremateks sõpradeks kui nad seni olid olnud.

Neeruti, 1981-1983.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid