Lõikuskuu tõi soku heinamaa serva. Jahimees, kes minus siis pead tõstis, tõi katusekambrist üheraudse jahipüssi.
- Marek Vahula lood
- 7. juuli 2025
Sokk jõudis vahepeal mind märgata ja oli kohe kadunud. Ometi läksin metsarajale. Ta oli eemalt puude vahelt hoomatav. Õhtupoolikune pauk, mis jõeni kajas, kinnitas, et ma jahimees olen. Sokk liigahtas paigast ja kadus. Jahimees ei lahkunud minust koos püssipaugu kajaga.
Läksin ja läksin ning suure jõeäärse kuuse all lebas sokk ise. Jahimees võttis ta õlale ja viis koju. Selle soku sarved koos pealuutükiga kinkisin ma ära Vohnja jahimees Ain Vihermetsale. Ja nii ehk kinkisin ära ka selle jahimehesüdame, mis pool tundi minus tuksunud oli.
Lõikuskuine jahimees kui ainulaadne elumälestus kinkis endale ühe jahimeheloo. Ja lugusid otsisin ma juba siis taga ja ühe ja ainsa jahimeheloo leidsin endast tänu sellele, et sokk heinamaaserva väisama tuli.
Elu ühest ja ainsast jahimeheloost piisab mulle siiamaani. Ja püssirohulõhnaline metsatee oli ainuke, mis minu veretööd tunnistas. Rohkem verd ma metsateedel valanud ei ole. Aga ühe loo ma sealt siiski leidsin ja see on ka suurem asi kui ilma loota metsateedel olla.
Neeruti, 1989.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
