Külm ja elu külmim talv tõi uusi mõtteid pähe. Setumaa mõne aastane peatusehetk oli alanud suurte külmadega ja peale tuli sooja rannatare igatsus kui säärane.

Kasispea Sandströmid olid kaugel eemal. Ometi jätsin Setu maja jahtuma, et sealt kaugele ära minna.

Suusatee, mis mind Loobu jõe jääd mööda lõpuks Eru lahele viis oli talve ennast väärt. Lumine lahejää oli ilma jälgedeta ja mina seal kui ainuke jäljejätja. Kasispea külje all olid lumemütsidega rannakivid jääs. Arvasin, et olen nendega üksinda koos, kuid talvepäev rääkis teisiti. Külalapsed mängisid seal peitusemängu kivide vahel.

Kui lahejäält suusataja paistma hakkas, kadusid nad kivide taha peitu. Kivide vahele jõudnud suusataja tõi nad kivide vahelt välja. Minu hing sai sooja enne taret ennast. Laste siiras rõõm oli minust kui suusatajast leitud. Häbenemata tulid nad külmaotsija juurde ja lapsesuud küsisid minult kõike ja suure talvelapse suu andiski suuri vastuseid. Et kust ma tulen ja kuhu teel olen.

Lapsetarkust kogutakse elutee algusest alates. Ja mina, kes ma eluvaheajal käisin ja jõe talvetee alguses olin, sain ka innustust juurde, et peitust mängida elu endaga ning hoopis teisi radu mõnda aega käia. Selle käigu lugu oligi laste lugu täis. Üks suur ja siis seltskond väikeseid, kes külmast midagi ja kedagi üles leidsid.

Kasispea, 1996.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta