Pika mereäärse tee ääres on üks peatuspaik. Seal, kus kasvab üks vana jalakas ja kust mulle merejutt kõrvu kostab. Jutt, mis rohkem merest endast jutustab kui auväärses eas puust endast räägib

Kohalikud siis avasid puu ajaloolise saladuse ja nii ta minu teeäärseks lemmikuks saigi.

Piiritusevedajad, kes merelt piiritusepaate ja laevu ootasid, olevat selle puu otsas merele käinud vaatamas. Ju see nii oligi kui piiritusevedajate aeg käes oli.

Keset lagedat kasvava puu pidi keegi kord kasvama panema. Sellest kohalikud aga ei räägi ja see jäi minu enda mõtete saladuseks.

Mereäärselt teel Kasispeale peatusin kümneid kordi. Ja hiljem ekskursioonibussidega veel sadu kordi ning saladused, mis inimest kaunistavad, said seal lahti räägitud. Kogutud mereäärsete saladuste hulk sai mul suureks.

Ja suure mehena rääkisin hiljem ise oma saladused lahti ja õieti tegin, sest saladused kaunistavad inimhinge, ükstapuha, kas nad on inimeses peidus või avali. 

Vihasoo-Kasispea, 1991-2003.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta