Üksinda mere ääres tulevad pea kõiksugused mõtted pähe. Et tahaks minna veel edasi, aga veepiirist kaugemale ju ei saa. Ja kuna ammused tutvused Eesti kõige põhjapoolseimate tippudega tehtud said, ei osanud ma nendega hulk aega midagi tarka peale hakata. 

Jumindanina ja Purekkari ning Saartneem ja Palganeem ja Lobi ka veel, olid tuttavad vallutatud põhjatipud minu jaoks. Kui põhjarannikul giidina rühmi vedama enda järel hakkasin, tulid kunagised vallatused ja vallutused uuesti päevakorrale ja sageli saidki põhjatipud jälle vallutatud.

Inimesed, kes on valmis giidilt kõike võtma, said ka põhjatipud vallutatud ja õnnelikud olime kõik ühiselt. Õnnelik olin ma siis kui kunagi seal üksinda õnne kogumas käisin. Ja õnnelik olin ma siis kui minult kui giidilt viimane võeti ja põhjatipud said jälle vallutatud. Inimesed tahavad vallatusi ja vallutusi. Ja giid, kes neile mõlemat pakkuda suudab, ongi hea. 

Põhjarannik, 1995-2003. 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta