Käsmu Kuradisaarele ei vii ühtegi teed. Ometi sinna minnakse ja jõutakse pärale. Vahel koguni kuiva jalaga.

Esimese giidiaasta üllatusi oli palju. Üks neist oli kühmnokk-luige pesa poolel teel Kuradisaarele. Kartmatu luik istus ikka oma pesal ja tegi seda ka siis kui inimrühmad saarele kõndisid. Vahel ta siiski hakkas ähvardavalt susistama ja tiibu kehitama, aga ometi ei jätnud oma omapärast pesapaika.

Miks ta sellise koha peale oma pesa rajas ? Vapper giid oli see, kes saladuse lahti rääkis. Eks luigepaar tuli sinna varem kui esimesed turistide salgad. Ja hiljem ei soovinud head paika maha jätta, mis siis, et elu väga rahutuks läks. Järgmisel aastal olid luiged ära kolinud mujale. Järele jäi see pisike jutustus.

Käsmu, mai, 1992.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta