Ajakirja [digi] peatoimetaja HENRIK ROONEMAA teeb puust ja punaseks, kuidas kogukonnad-vabaühendused küberruumis mõtestatult tegutseda võiksid.

Viimase uuringu järgi kasutab internetti kolmveerand Eesti 16-74-aastastest elanikest. Facebookis on meid Facebakers.com andmetel juba tervelt 258 000. Igas firmas ning pea igas lastega peres on arvuti ja internet. Vaatame, kuidas internet kodanikuühiskonna heaks tööle panna.

Esimene asi, mida interneti puhul tuleb mõista, on see, et ta koosneb inimestest – täiesti tavalistest inimestest nagu sina ja mina. Keegi kuskil ei tee internetti meie jaoks valmis, nagu tehakse teatrietendusi või filme, vaid me kõik teeme internetti. Iga päev, iga oma klikiga, internetti oma fotosid laadides, blogipostitusi tehes, artiklitele kommentaare kirjutades ja nii edasi. See tähendab, et internet ei ole asi iseeneses, vaid, nagu üks teooria pakub, kokkulepe. Samuti võib öelda, et internet on lihtsalt üks hiiglaslik suhtluskeskkond või tehniline võimalus, mis lubab igal ta­valisel kodanikul teha palju asju, mis enne olid ilmvõimatud.

Näiteks on internet sisuliselt kaotanud barjääri saada avaldatud. Igaühel on õigus ja võimalus internetis sõna võtta ning kuni see ei lähe seadustega otseselt vastuollu, ei ole kellelgi õigus internetti tsenseerida ega isegi sisualaseid otsuseid teha, nagu toimetajad iga päev ajalehtedes teevad. See tähendab, et kui mõni suur ajaleht näiteks pole nõus mingit teksti avaldama, ei pea see jääma sahtlisse, vaid selle saab avaldada internetis - kulud ja tehnilised oskused, mida on vaja näiteks oma blogi tegemiseks ja seal oma teksti avaldamiseks, on nullilähedased. Mõtete ja üleskutsete avaldamise monopol ei ole enam nn suure meedia, vaid meie igaühe käes. Pole midagi lihtsamat kui minna aadressile www.blogspot.com või www.wordpress.com ja teha kahe minutiga uus blogi.

Mõjujõuni on suur samm

Siit edasi on paraku aga päris suur samm selleni, et internetis avaldatud mõttel ka mõjujõudu oleks ja et see kogu infouputuse seast välja paistaks. Kui igaüks võib teha kahe minutiga blogi, siis paraku ongi pea igaüks seda teinud ning avaldamisbarjäärist on saanud tähelepanubarjäär - sihtgrupp lihtsalt ei leia internetis avaldatut üles või kui leiab, siis pole tal aega seda lugeda. Allpool mõned soovitused, kuidas oma sõnumit internetis levitada ning kuidas interneti abil inimesi oma eesmärgi saavutamisse kaasata.

Näiteid sellest, kuidas internetikogukondade abil on suuri asju korda saadetud, leiab kaugemalt ja lähemalt. Jah, võib ju meenutada Barack Obama presidendiks valimist või Iraani presidendivalimisi, aga miks mitte rääkida hoopis Tallinnast ja Kalamaja parkimise tasuliseks muutumise edasilükkamisest või ärilise poole pealt rahvuspapude kampaaniast.

Esimene tähelepanek: kõik nad keskendusid inimestele ja see ongi interneti juures kõige olulisem. Blogi ei tehta blogi pärast, Facebooki lehekülge ei tehta oma logo levitamise pärast, foorumit ei tehta lihtsalt sellepärast, et kõigil on ja on tunne, et meil peaks ka olema. Kõigel, mida internetis teha, peab olema inimesi haarav ja koondav idee ning see peab olema inimeste jaoks vajalik, sest muidu nad lihtsalt ei tule, ja kui inimesed ei tule, polegi mõtet midagi teha.

Teine tähelepanek: ole ise inimene ja pea teisi ka inimesteks. Kui internet on suhtlus inimeste vahel, siis blogid, foorumid, Facebook ja muu on lihtsalt suhtluskanaliks. Internetis suheldes ei tohi muutuda külmaks, kaugeks, ametlikuks, kantseliitlikuks, bürokraatlikuks ja üleliia ettevaatlikuks. See on nagu vestlus heade tuttavate vahel, mitte kuiv ja keeruline seaduseelnõu tekst. Julgus olla pärisinimene tuleb igasuguse internetisuhtluse puhul ainult kasuks.

Kolmas tähelepanek: internet on suhtlus. Televisioon ja raadio on ühesuunaline meedia – üks rääkija paiskab oma sõnumit massidele ja massidel ei ole võimalik talle vahetult reageerida. Interneti tulek muutis seda kõike ja nüüd tuleb harjuda mõttega, et suhtlus on alati kahesuunaline. Kuigi paljud üritavad endiselt hoida kinni sellest mugavast ja ohutust ühesuunalise suhtlemise skeemist, on see sotsiaalmeedia puhul sajaprotsendiliselt hukatuslik. Foorumisse, Facebooki või Twitterisse ei minda kedagi kuulama, vaid nendega suhtlema. Ka valdaval enamikul blogidest on kommenteerimisvõimalus ning ainult vähesed päris- või internetimaailma superstaarid saavad endale lubada luksust oma blogis kommentaarid ära keelata. Igasuguse kaasamise puhul on see üldse välistatud, et diskussioonis osaleda ei saaks.

Seega, konkreetsemalt, jälgi Facebookis, mida su enda või su organisatsiooni lehe seinale kirjutatakse, milliseid kommentaare su sissekanded saavad, ja astu oma külalistega vestlusesse. Jälgi oma blogi kommentaare ja vasta neile. Ära karda kommentaare, su blogi ei ole Postimees Online ja sinna ei tule sõimu. Kogemused on näidanud, et oma blogis oma lugejatega suhtlev autor võtab sõimajatel-laimajatel igasuguse isu selles blogis tegutseda. Kui sa ise väärtustad oma kanalit, väärtustavad seda ka teised. Ära unusta Twitterit. Kui otsustad Twitteri-maailmas tegutseda, pane püsti pidev Twitteri-otsing (Tweetdecki abiga), mis sinu tegevusala, organisatsiooni, firmat jälgiks, ja sekku nendesse vestlustesse ka Twitteris.

Mine vooluga kaasa

Neljas tähelepanek: internet on üks omamoodi nähtus, mida mitte keegi ei kontrolli ja pigem tuleb internetis vooluga kaasa minna. Inimesed võivad ju olla väga jäärapäised. Kumu peaukse juurde Tallinnas näiteks viis aastaid ilus kaarjas plaaditud rada, kuid Mäekalda tänavat pidi tulijad käisid kõik need aastad üle muru, sest keegi ei viitsinud seda 20 meetrit jalutada, mis ilusa kaarja plaatidest teeni viis. Ja tulemus? Nüüd on plaatidest tee tehtud ka teiselt poolt tulijatele.

Nii on ka internetiga. Aastaid üritasime käima saada portaali TOM (Täna Otsustan Mina). Tulemus oli ümmargune null. Nüüd on selle asemel www.osale.ee, kuid tulemus on üsna samalaadne. Olgem ausad, ei TOMis ega Osale.ee-s pole kunagi midagi huvitavat toimunud ja üldiselt ei käi seal mitte keegi. Mõni kohaliku omavalitsuse loodud foorum ei hakkagi kunagi tööle. Mõne seltsi blogi jääbki lugema vaid kümme inimest nädalas.

Ole nähtav ka pärismaailmas

Internetis ei pea olema nii, et kõik tulevad sinu juurde, sa võid ka ise nende juurde minna. Kui vallavalitsuse tehtud foorum ei toimi, võib avastada, et hoopis mõni kohalik elanik on teinud foorumi, kus paljud kohalikud käivad ja kus toimub reaalne diskussioon kohalike küsimuste üle. Eestis on selliseid näiteid küll ja küll. Järelikult on tark minna ja liituda sealse diskussiooniga, sest on selge, et inimestele meeldib just seal käia. Või teine näite: kui mõne blogipostituse mõne teema kommentaarides läheb tuliseks diskussiooniks, siis ei ole üldse oluline, kus see diskussioon toimub ja kas ta on n-ö õiges kohas. Veelgi hullem oleks katsuda seda diskussiooni jõuga kuhugi mujale liigutada – milleks. Sellised pooljuhuslikult süttivad ja kustuvad diskussioonid iseloomustavad interneti natuke anarhistlikku loomust väga hästi. Soov, et kõik asjad oleksid kättesaadavad ühest kohast või et kogu informatsioon oleks meil kontrolli all ja arutelud toimuksid “õiges kohas”, on inimlikult arusaadav, kuid internetiajastul mõttetu.

Ja viimaseks tähelepanekuks: internet ja pärismaailm ei ole veel kõigi arvates üks ja seesama, kuigi meie laste jaoks juba on. Seega tuleb nii kampaaniate kui külaseltsidega varem või hiljem internetist siiski välja murda. Kalamaja parkimisaktivistid said tuge kohalikelt opositsioonipoliitikutelt, kes asja suurde meediasse viisid; Iraani meeleavaldajad rahvusvahelistelt telekanalitelt, kes suure online-kära peale kähku kohale tulid. See kehtib eriti kampaaniate ja petitsioonide kohta: internet toimib suurepäraselt kogunemis-, teavitamis-, organiseerimis- ja jõukogumispaigana, kuid viimase sammuna tuleb siiski välja liikuda ja end ka pärismaailmas nähtavaks teha.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta