Kuidas portreteerida lindu?

„Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht-teist rõõmsat
üht-teist lihtsat
üht-teist ilusat
üht-teist kasulikku
linnu jaoks
seejärel asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peidus püsida puu taga
olla vait
ja vaga…”*
*Lõik Ain Kaalepi tõlkest prantsuse luuletaja Jacques Prévert’i luuletusele „Kuidas portreteerida lindu”

Oleme ilmselt kõik jäänud imetlema linnuparvede organiseerumist. Tänapäeva tehnikaseadmete abil ei ole keeruline sekunditega aimu saada, mis lindudega on tegu. Juba mõne hiireklikiga on võimalik saada teavet erinevate liikide arvukuse ja leviku kohta. Kuidas aga jõuab see info meieni? Või kuidas teame, et mõnd looma- või linnuliiki ähvardab hääbumisoht?

Aprillis lõppes Eesti merealasid uurinud projekt NEMA¹, mis aitas täpsustada merepõhja elupaikade ja merelindude levikut Eesti majandusvööndis ja territoriaalmeres ning töötas välja metoodikad merepõhja elupaikade, merelindude ja viigerhüljeste seisundi jälgimiseks ehk seireks. Uurisime, kuidas tehakse linnu- ja viigerhüljeste loendust ning mida saadud infoga tehakse.

Hülgeekspert Ivar Jüssi hülgeid vaatlemas. Foto: Jarek Jõepera

Merelinde saab loendada rannikult, laevalt või lennukilt ning igal meetodil on omad eelised ja puudused. Rannikuloendus on täpne, aga võimaldab loendada vaid rannikulähedasi linde. Laevaloendused on tänu väiksemale liikumiskiirusele täpsemad kui lennuloendused, kuid laevaloendusi ei saa kasutada madalatel merealadel ja talvel jääkatte olemasolul.

Lennuloendustel on soovitatav kiirus 100 sõlme ehk 180 km/h, mis on umbes 10 korda suurem linnuloendusteks kasutatavate laevade kiirusest. Sellest tulenevalt võimaldavad lennuloendused kiiresti katta suuri alasid, kuid loendajatel jääb väga vähe aega liikide määramiseks ja arvukuse hindamiseks. Lennuloenduse mõningast ebatäpsust kompenseerib aga suuremate salkade pildistamise võimalus lennukilt.

Ornitoloogid on lennuloenduseks valmis. Foto: Leho Luigujõe, Eesti Maaülikool

Tulevikus ehk ei pea linnu-uurijad enam laeva ega lennukiga merele minema, vaid saavad vajalikud andmed kätte mehitamata lennumasinate ehk droonide tehtud fotode abil. See saab võimalikuks siis, kui töötatakse välja piisavalt hea tarkvara aerofotodelt linnuliikide automaatseks tuvastamiseks.

Kui merepõhja elustiku uurijatel on välitööhooaeg peamiselt suvel, siis veelinde leidub meie merealadel igal aastaajal. Tervikliku ülevaate saamiseks tuleb teha linnuloendusi nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Talvel peatuvad linnud muidugi mõista seal, kus jääd ei ole ja lindudel on võimalik merest toitu leida – ehk siis peamiselt avamerel.

Merelindudele olulised alad Eesti vetes. Kaart: Leho Luigujõe

NEMA projektis tegelesid linnustiku-uuringutega Eesti Maaülikooli ornitoloogid. Esmakordselt avanes neil võimalus teha linnuloendusi nii kaugel avamerel nagu majandusvööndis. Paarkümmend kilomeetrit Saaremaast läänes tehtud nelja lennuloenduse käigus loendati kokku 19 liiki veelinde, mis on küllalt suur liikide arv avamere kohta.

Arvukaimad linnuliigid oli aul ja väikekajakas. Mõlemale neist tasub tähelepanu pöörata, sest auli arvukus on kiiresti langemas kogu Läänemerel ning ka väikekajakas on kaitsealune liik. Tavainimesele ehk vähem tuntud liikidest tasub mainida alki, kes oma tüseda keha ja mustvalge „ülikonnaga” meenutab mõneti pingviini, kuid erinevalt viimastest suudavad algid lennata sama hästi kui ujuda.

Kuidas käib viigri käsi?

Erinevalt talvitavatest veelindudest, kes otsivad talvel jääkatteta merealasid, tunnevad viigerhülged ennast kõige turvalisemalt jääväljadel, kuhu on võimalik ehitada pesi ja hingamisaukude süsteeme. Jääkatte paksus ei ole viigritele takistuseks, sest need arktilise päritoluga loomad suudavad hoida jääs hingamisauke isegi mitmemeetrise jääpaksuse korral.

Rannikuloendus vaatlusteleskoobiga. Foto: Leho Luigujõe

Varakevadine jääkate on viigritele eluliselt oluline, kuna nad poegivad ainult jääl. Kunagi oli viigerhüljes Läänemerel väga laialt levinud, asustades kogu mere põhja- ja keskosa, mis talvel jääga kattus. Nüüdseks on temast saanud ohustatud liik, kelle kõige lõunapoolsemad elupaigad asuvad Väinameres ja Liivi lahes.

Viigrite arvukusest ja levikust on kõige parem ülevaadet saada karvavahetusajal aprillis, kui loomad veedavad suure osa ajast veest väljas ja lennukilt on võimalik jääl peesitavad viigrid kõik ilusti kokku lugeda. Paraku töötab see meetod ainult jääkatte olemasolu korral. Viimasel kahel kümnendil on meil talvekülmaga kehvad lood olnud, nii et jääd ja lund ei jätku talvekuudekski, rääkimata siis aprillist. Seetõttu tegelesid hülgeeksperdid MTÜst ProMare NEMA projektis alternatiivse seiremetoodika väljatöötamisega, mida saaks kasutada soojeneva kliima tingimustes.

Jää olemasolul viiakse läbi standardne lennuloendus aprilli keskel. Kui aprillikuuks on jää läinud, siis loendatakse viigreid lennuloenduse asemel nende puhkealadel maalt või paadist ja kontrolliks tehakse loendus ka sügisel. Kui juhtub kõige halvem variant ehk jää laguneb loendusperioodil, mistõttu jääkate on lennuloenduse jaoks ebapiisav ja laidude äärde jäävad puhkealad ei ole ka vett mööda ligipääsetavad, siis jääb ainukeseks võimaluseks sügisloendus.

Aga kuidas teavad hülgeeksperdid, kus asuvad viigrite puhkealad? Selleks analüüsisid nad telemeetria- ehk kaugjälgimisseadmete abil saadud andmeid viigerhüljeste liikumise ja tegevuse kohta. Telemeetriaseade kinnitatakse hülge turjale, kus see püsib 11 kuud ehk järgmise karvavahetuseni. Selle aja jooksul saadab seade uurijatele andmeid, mille järgi saab tuvastada, kus hülged liiguvad, kui sügavale nad sukelduvad ning mis ajal ja kus nad viibivad veest väljas ehk siis puhkealadel.

Nii paistavad tõmmuvaerad (Melanitta fusca) lennukilt. Foto: Leho Luigujõe

Siiani on Eestis kaugjälgimisseadmega varustatud kokku 30 viigerhüljest, kelle abil on saadud palju uut teavet selle loomaliigi kohta. Näiteks on selgunud, et viigrid ei püsigi kogu aeg oma puhkealade läheduses Väinameres ja Kihnu kandis, vaid võtavad ette toitumisretki kogu Liivi lahe ulatuses ehk siis ka Läti vetes.

Telemeetriaseadmega viigerhüljes. Foto: Ivar Jüssi

NEMA projektis teostatud mereelupaikade seisundi hindamise tulemusena selgus, et meie peamised mereelupaigad on heas ehk soodsas seisundis. Samas näitas linnuandmete analüüs, et kahjuks ei ole meil veel kõik lindude jaoks olulised merealad kaitse all. NEMA projektis väljatöötatud mereelupaikade, merel koonduvate lindude ja viigerhüljeste seiremetoodikad liidetakse riikliku eluslooduse seireprogrammiga ning aitavad ka edaspidi mereelustiku käekäigul silma peal hoida.

NEMA projekt sai võimalikuks tänu Euroopa Majanduspiirkonna toetuste, Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Keskkonnaministeeriumi rahalisele toele. Lisateavet projekti kohta leiab nema.bef.ee.

¹ NEMA - Eesti merealade loodusväärtuste inventeerimine ja seiremetoodika väljatöötamine

Viigerhüljes (Pusa hispida). Foto: Jarek Jõepera

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta