Niidud on ühed maailma mitmekesisemad kooslused, ületades väiksemal skaalal, näiteks 1 m² kohta isegi vihametsi. Eestis on poollooduslikud kooslused oluline kasvupaik ligi 700 taimeliigile. Mõned niidutüübid on eriti liigirikkad. Lääne-Eestis asuval Laelatu puisniidul on botaanikud loendanud kuni 76 taimeliiki ruutmeetri kohta.

Sajandeid on inimesed väärtustanud niite peamiselt sealt saadava loomasööda tõttu. Praegused niiduökosüsteemid ongi kujunenud inimtegevuse tulemusel – niitmine ja karjatamine on hoidnud neid kinni kasvamast ja tagasi metsaks muutumast. Enne inimest kujundasid maastikku ja säilitasid rohumaid suured rohusööjad, nagu näiteks hobused ja tarvad. Kui esimesed põlluharijad jõudsid Läänemere piirkonda, harrastasid nad alepõllundust, puhastades selle käigus suured alad metsast  ja luues avatud maastikke, mis soodustas rohumaaliikide levikut.

Tänapäeval on rohumaade roll loomasööda pakkujana vähenenud ja seetõttu on paljud niidud kinni kasvanud, mille tulemusena oleme kaotanud suure osa selle väärtusliku ökosüsteemi kunagisest pindalast. Kui XX sajandi alguses oli Eestis hinnanguliselt 1 800 000 hektarit poollooduslike kooslustega kaetud, siis nüüdseks on sellest hävinud lausa üle 92%. 

Niitude käsitlemine üksnes loomasööda allikana või ainult liigirikka elupaigana on siiski üsna kitsarinnaline – niitude pakutav on märksa mitmekesisem. Teadlased nimetavad loodusest saadavaid hüvesid ökosüsteemiteenusteks.

Hein ja mesi ehk niitude varustusteenused

Paljusid rohumaade saadusi saame otseselt kasutada, st korjata, tarbida või müüa. Kuigi tänapäeval kasutatakse loomasöödaks üha enam teravilja, on hein veistele, hobustele ja lammastele siiski kõige looduslikum toit, mis sisaldab mineraale, vitamiine ja muid elutegevust toetavaid aktiivseid aineid, tagades seega inimesele tervisliku liha ja piima. 

Praegusel ajal, kui heina tähtsus loomasöödana on vähenenud, on hakatud seda kasutama ka energia tootmiseks. Näiteks Lihula katlamaja Eestis kasutab kohalikku heina kütteks, panustades sellega Matsalu rahvuspargi väärtuslike poollooduslike koosluste säilimisse ja ka keskkonda üldiselt, kuna fossiilse põlevkivi asemel kasutatakse taastuvat biomassi.

Ravimtaimed on samuti üks niitude väärtuslikke saadusi. Mida liigirikkam niit, seda rohkem erinevaid ravimtaimi võib sealt leida. Angervaksatee aitab pärast stressirohket päeva lõõgastuda. Kuivadel niitudel kasvav nurmenukk on abiks köha ja ka muude vaevuste puhul. Loomulikult ei saa unustada mett. Miski muu ei tee elu nii hästi magusaks kui mesilaste poolt liigirikkalt looduslikult niidult korjatud mesi. Mesilastelt saadava õietolmu, nektari ja taruvaigu ravitoimele jäävad alla paljud kunstlikud ravimid.

Mullakaitse, veeregulatsioon ja tolmeldamine ehk niitude reguleerivad teenused

Kas oled kuulnud sellest, et Hiinas tolmeldavad inimesed käsitsi põldudel kultuurtaimi? Või mesitarude transportimisest kauge maa taha, et tagada tolmeldamine seal, kus looduslikke tolmeldajaid enam ei ole? Kõige lihtsam ja odavam viis oleks säilitada põlde ümbritsevad looduslikud rohumaad, kus elutsevad mesilased, kimalased ja sirelased kannavad hoolt ka kultuurtaimede tolmeldamise eest. Euroopa Komisjoni andmetel saab Euroopa põllumajandus putukate tolmeldamisest kasu keskmiselt 22 miljardit eurot aastas.

Rohumaad toimivad ka vee puhastajana, hoides kinni tahkeid osakedi, toitaineid jm. Astudes põllumaale, jääb tavaliselt mulla sisse sügav jälg. Rohumaal kõndides jäävad jäljed vaevu näha. Niidutaimed oma juurestikuga muudavad pinnase stabiilseks ja hoiavad ära erosiooni – mullaosakeste ärakande vee ja tuulega. See on eriti oluline künklikel aladel.

Kevaditi kuuleb tihti teateid üleujutuste põhjustatud kahjudest. See juhtub tavaliselt siis, kui suur hulk lumesulamisvett voolab kiiresti läbi kraavide ja sirgendatud jõgede, tõstes veetaset oluliselt. Looduslike, inimese poolt muutmata jõesängide puhul jääb üleliigne vesi pidama luhaniitudele, mis toimivad käsnana ja reguleerivad veetaset. Traditsiooniliselt on püütud üleujutuse probleemi lahendada asulate ümber tammide ehitamisega, kuid nutikamad taastavad selle asemel luhaniite. Üks hea näide on Alam-Doonau rohekoridor, kus taastatakse 224 000 ha looduslikke luhtasid Doonau jõe ääres. Taastamiseks kul 183 miljonit eurot võib tunduda küll suur summa, kuid ainuüksi 2005. aasta üleujutus põhjustas piirkonnas kahju 396 miljoni euro ulatuses.

Inspiratsioon ja traditsioonid ehk niitude kultuuriteenused

Rohumaade roll ei piirdu erinevate saaduste andmise ja looduslike protsesside reguleerimisega. Niidud on (pärand)kultuurmaastiku oluline osa, mis on loonud traditsioonilise mosaiikse elukeskkonna kogu Euroopas paljude sajandite vältel. Maaliline maastik iseenesest on väärtus, mida naudivad paljud inimesed – olgu siis autoaknast või jalutuskäigul olles. Mosaiikne maastik pakub erinevaid võimalusi virgestustegevuseks, näiteks matkamiseks, jalgrattasõiduks, suusatamiseks või loodusvaatlusteks. 

Kuigi need hüved ei ole materiaalsed ja enamasti me igapäevaselt neile ei mõtle, tõstavad nad oluliselt meie elukvaliteeti. Selliseid hüvesid on väga raske mõõta, kuid enamik inimesi tunnistab, et nad naudivad looduse ilu ja seal viibimist.

Miks ja kuidas hinnata ökosüsteemiteenuseid?

Ökosüsteemiteenuseid hinnatakse, et näidata ökosüsteemide tähtsust inimeste ja ühiskonna jaoks. Seda saab teha otseste mõõtmiste ja rahalise väärtuse arvutamise kaudu või andes hinnanguid kokkulepitud punktisüsteemi alusel.

Ökosüsteemiteenuste kaardistamine ja hindamine toimub praegu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, sest seda näeb ette Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2020.  Strateegia kohaselt tuleb leida ka ökosüsteemiteenuste majanduslik väärtus ning võtta seda arvesse majanduslikus arvepidamises ja aruandlussüsteemides nii EL-i kui ka siseriiklikul tasandil.

Ökosüsteemiteenuste hindamine peaks toetama erinevaid planeerimisprotsesse. Eelkõige ruumilist planeerimist, kuna võimaldab kohalikel omavalitsustel välja selgitada alad ja maakasutusviisid, millest kohalik elanikkond kõige rohkem kasu saab. Rootsis hakatakse näiteks ökosüsteemiteenuste väärtust planeerimises ja muudes otsustusprotsessides hakata arvesse võtma juba järgmisest aastast.

Üha enam eksperte soovitab siduda Maaelu Arengukava põllumajandus-keskkonnatoetused ökosüsteemiteenustega, eesmärgiga toetada talunikke nende panuse eest erinevate toiduohutuse ja põllumajandusmaa elurikkusega seotud ökosüsteemiteenuste tagamisse.

Artikkel põhineb LIFE Viva Grass projekti (www.vivagrass.eu) ajal väljaantud trükisel „Mida niidud meile annavad? Sissejuhatus rohumaade ökosüsteemiteenustesse.“ (Bojars et al., 2017. Balti Keskkonnafoorum). 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta