Intensiivpõllundus oma täies ulatuses võeti kasutusele kahekümnenda sajandi teises pooles. Tänu sellele muutusid põllumajandussaadused hinna poolest soodsamaks, aga paljude mitmekesise maastiku, fauna ja flooraga alade asemel tekkisid monokultuursed maistud. Mitmed niidud künti põldudeks, sood ja rabad kuivendati, osad järved aeti kinni, metsad raiuti maha ning jõed muudeti sirgeteks kanaliteks.

Intensiivpõllumajandusest pärit toodete madalam hind on näiline, sest arvestamata jäetakse kulud, mis tulenevad elanike halvenevast tervisest ning keskkonnakahjustustest. Vee puhastamine pestitsiidijääkidest on väga kulukas, sest erinevate mürkide puhul tuleb kasutada erinevaid puhastusmeetodeid. On riike, kus vee puhastamise kulud intensiivpõllunduse jääkidest ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse (nt Suurbritannias üle 200 miljoni euro aastas). Seega tulevikku vaadates on rahaliselt mõttekam jätta saaste tekitamata.

Intensiivpõllundus on masstootmine, mis sageli toob kaasa vete reostumise, elusorganismide liigirikkuse vähenemise ja muudab toidu tänu pestitsiidijääkidele vähem väärtuslikuks.  Mitmel pool maailmas tähendab intensiivpõllumajandus ka geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasvatamist ning alamakstud tööjõu kasutamist.

Sageli üritatakse intensiivpõllumajandust õigustada näljahädadega. Tegelikkuses ei ole nälja põhjuseks toidupuudus. Maailmas on toitu piisavalt. Probleemid arengumaades saavad alguse hoopis madalast sissetulekust, ebastabiilsest riigikorrast (sõjad, rahutused) ja linnastumisest.

Paljudele keskkonnast hoolivatele põllumeestele on intensiivpõllundus siiski vastuvõetamatu. Selle tulemusena kasvab ökoloogiliste majandamismeetodite populaarsus. Mahepõllumajandus toimib ökoloogilise mitmekesisuse põhimõttel, mis eeldab, et mitmepalgelisemad ökosüsteemid on jätkusuutlikumad. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri taimekultuure ning eri liiki loomi ja linde, säilitatakse looduslikke alasid, soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket.