On keegi juhtunud hommikuti Tallinnas liiklusvoogu jälgima? Mööda laia teed voorib mitmes reas katkematu, veidi ärritunud autode vool, igaühes üks inimene, harva kaks. Sõitjate pilgud on pööratud ühes suunas ja oma kummituslikul ilmel tundub see veidi õudne. Vaevalt, et nad üksteist üldse tähele panevad või oma sihile mõtlevad, eesmärk on püsida voolus, kuni on õige hetk mõnele haruteele ära pöörata.

Juhtusin nägema vana, 50-60. aastate fotot samast paigast. Oli talv, puud olid raagus ja lähedaloleva äri ukse taga seisid inimesed, kes ilmselt vestlesid omavahel. Paksus lumemassiivis nende ees oli näha kitsas, vaevumärgatav sõidurada, seegi kandis jalakäijaid, sest sõidukeid polnud näha ja ilmselt ka mitte oodata. Täna pole selle koha peal puid, sest nad jäid teelaiendusele ette. Nüüd on siin neli sõidurida ühes suunas. Kunagises ärist on saanud hoone, mille kohta võib öelda “lihtsalt karp”. Karbi ees ei seisa inimesi, sest see pole suhtlemise paik. Neid võib kohata rohkem karbi all jataga olevas parklas. Vaevalt, et nad sealgi pikemalt kohtuvad, et näiteks mõnd ilmateemalist viisakusvestlust maha pidada.

Üle ilma on teede laienemise traditsioon päris kaua kestnud. Kuni ühel hetkel saadi aru, et autosid jääbki üha juurde tulema ja mingil hetkel tuleb füüsiline ruum lihtsalt vastu. Ei piisa enam allee mahavõtmisest, sest majadki jäävad juba sõitatahtjatele ette. Olulistele inimestele jõudis kohale, et niimoodi enam ei saa. Hakati mõtlema ühistranspordiradadele, koguni liikluse rahustamisele. Kuid inimeste autodest ühistransporti suunamine on vaevaline ja aegavõttev. Ühtäkki tundub kümneminutine bussiootus ja kaasinimestega ootepaviljonis viibimine koormavaks. Harjumatu on ka see, et saapad saavad kiiremini mustaks, ongi teised õhukesed ja Itaalia omad, mis tähendab “meie kliimas kõndimiseks sobimatud”.

Ühenäolistuv infomass

See liikluskogemus on väga sarnane järeldustega, mille tegime oma uurimisgrupiga meediaanalüüsist. Üsna hiljuti, veel viis aastat tagasi kurtsid paljud, et meedia ei taha keskkonnaküsimustest üldse rääkida. Seda muret kurdavad muidugi kõik, kel meediaga vähegi asja. Ei väärtusta teine meid, või siis panevad meie teemast rääkides alati räigelt puusse. Tüüpiline organisatsioonide mure, mis oma kõrghetkel päädib organisatsiooni pressiesindaja palkamisega. Eeldatakse, et temalt hakkab kirjatöid tulema nagu Vändrast saelaudu (tuleb neid veel sealt?). Või autosid Mitsubishi tehasest. Laias laastus tulebki, iga tükk õiges, organisatsioonile sobivas mõõdus ja soovitud mahus. Üritus üks, üritus kaks, kohtumine, tippkohtumine, ülemuse oluline arvamus... See sobib ka meediale elik teedeehitajale, sest äri on äri. Mida suurem ja avaram kanal, seda rohkem mahub infomassi liikuma. Selle vahele saab müüa reklaami, mille arvelt saab veelgi kasvatada mahtu ja laiendada teid. Kvaliteetsest sisust tuleb vahel vajaka, siis sobivad eriti hästi needsamad pressiesindajate saelauad, millest üks ütleb üht ja teine täpselt vastupidist. Sekka saab visata mõne BNSi nupu, mis on samuti kunagi pressiesindaja tehtud, kuid millelt on mõned laastud teise nurga all maha lastud. Lisaks saab infomassi mahutamiseks toota juurde kodu-eri, aia-eri ja äri-eri, kus ettevõtted saavad tarbijate huvides reklaamida oma tooteid või tutvustada probleeme, millele neil on ühtlasi ainuõige lahendus pakkuda. See kolletumise sündroom pahandab paljusid lugejaid.

Kui magistraalid saaksid lõputult laieneda, kaoksid sihtkohad. Kui seda saaks teha meedia, kaoksid tähendused. Mitmes reas voorivad tühised enesekesksed infonupud jätavad kriitilisele lugejale ummikusistumise tunde, justkui tuleks tal tundide viisi nautida asfaldi ühetaolist läiget. Infosõltlased on muidugi rahul. Vahel kiruvad, aga ikka loevad.

Ma ei taha selle pika kirjeldusega sugugi vihjata, et väljaanded kirjutavad keskkonnast tühisel moel. Probleemlugude arv on püsinud läbi aastate stabiilsena. Kuigi jah, lühikeste nuppude osakaal näitas uuringu viimase, 2010. aastani pidevat tõusutendentsi. Täna on suurem osa sellest tühimassist kolinud tasuta netiväljaannetesse, nii et põhiväljaandeid nende eri vormides võiks võrrelda ühistranspordiradadena, mille läbilaskvuse pärast ei peaks muretsema (reaalsuses kasutavad autod seda endiselt manöövrite tegemiseks). Kuigi uuringust nähtub, et väljaande mahu suurenemise ja vähenemisega käib kaasas ka infokildude arvu kasv ja kahanemine, siis näiteks pärast viimast majanduslangust, kui nii väljaande maht kui kõikvõimaliku tühja-tähja osakaal kukkus, keskkonnateemade maht pigem tõusis ja probleemlugude osakaal jäi samaks. Eks probleemlugudel ole ka sisemine erinevus. Kui palju need kvaliteedis on kannatanud, teavad vaid ajakirjanikud ise.

Milleks meile loodus?

Küsimus polegi info ülekülluses ja vastuvõtlikkuse läve kompamises, vaid vaatenurkade muutuses. Pole ju ka probleemlugusid mõtet toota eesmärgina iseeneses. Kommunikatsioonil on ikkagi tähendustloov eesmärk.

See, millise vaatenurga* alt me küsimusi vaatleme, on väga oluline. Me võime vaadelda metsa tarbijalikult – kui keskkonda, mis pakub meile saunavihtu, marju, seeni. Me võime vaadelda metsa ohuna oma tervisele – kui kohta, kuhu pole mõtet minna puukide, sääskede, marutõve ja rästikute tõttu. Mets võib olla tootmisressurss – materjal saelaudade tootmiseks. Või siis küsimus bürokraatiast ja järelevalvest – reguleerimise objekt, mille suhtes käitumine ripub vaid õigete normide järgimisest ja vajadusel ka karistamisest normide rikkumise korral. Võime vaadelda metsa poliitiliselt – küsides, mis on meie metsa laiem eesmärk. Või siis ökoloogiliselt – metsa enese keskselt, bioloogilist mitmekesisust määratledes; eetiliselt, esteetiliselt, ideoloogiliselt jne. Meediast ilmnev keskkonnakäsitlus on liikunud üha rohkem suunas, kus tema kultuuriline, esteetiline, eetiline, ideoloogiline, poliitiline ja ühiskonnakeskne käsitlemine on taandunud. See tähendab, et keskkonda sidustatakse inimesega üha vähem, looduse ja inimese suhte üle arutlemisele jäetakse vähem ruumi. Jah, meedia on ka aru saanud, et on palju inimesi, kellele loodus korda läheb. Kristel Vilbaste looduskülg (ökoloogilise, looduse keskse vaatepunktiga) on ju väga nauditav. Hingestatud looduskirjelduste kontakt ühiskonna ja looduse vaheliste suhetega jääb passiivseks. Loodusfilmide lõpus küll jooksevad vahel hoiatavad tiitrid, et – inimesed, teie tegevusest sõltub nende liikide saatus. Palju see kohustab.

Keskkonna käsitlemise suund (nagu ka paljude teiste valdkondade oma) on muutumas üha rohkem administratiivse juhtimise ja majanduse keskseks. Metsa kaitse on küsimus õigete raiereeglite kehtestamisest, metsaraie teaduslikust kalkulatsioonist, tootmisvajadustest, järelevalvest metsas tegutsejate üle, sest kes teab, äkki rikuvad üksteise (mitte metsa) õiguseid. See sündroom avaldab eriti mõju majanduslanguste perioodil – see kaotab meediatekstist inimlikku ja ühiskonnakeskset, elik vaatenurki, mis võimaldaks esitada küsimusi selle kohta, miks meil on vaja toota, milleks on vaja midagi kaitsta ja kelle eest. Iga majandussurutis tõmbab kotisuud koomale, tuues inimesi maalt linna, linnast välismaale, loodust  ja kultuuri tootmise objektiks. Inimesed oskavad endast ja loodusest rääkida üha enam ainult kui majanduslikest subjektidest. Meil on näiteks ökosüsteemide teenused ja loomemajandus. Majanduskeskne lähenemine võimaldab loodusest endiselt palju rääkida, aga loodust inimlikus, kultuurilises, eetilises tähenduses jääb järjest vähemaks. Nii juhtubki, et räägime loomakasvatusest ilma loomi mainimata, metsast kui tootmisvahendist, reostavatest pabervabrikutest SKP keeles. Arenguruumi siin veel on, kui vaadata seda filigraansust, millega inimene on subjektina majanduskommunikatsioonist kaotatud – majandus on loom, mis toimib iseenesest, mil on oma ökoloogiline, inimest mittearvestav reeglistik.

Kas peatada maailm?

Miks see oluline on? Lihtsalt sellisel viisil suheldes muutume kõik magistraalil kihutavateks autodeks, kes ummistavad oma tähendusmaailma üksikute, ajas koheselt devalveeruvate killukestega. Asfaldile kinnistunud pilk ei võimalda meil näha, et tee kõrvalt on kadunud puud ja väikeärid juttu ajavate inimestega. Autoroolis on oluline püsida massis. Kiire kõrvalpilk näitab, et kaassõitjad taotlevad sedasama, üha kiiremini otse edasi. Aga milleks? On seal enam sihtkohta?

Meie uurimisgrupi anaüüs näitab, et see, kuidas meedia keskkonnaküsimustest räägib, pole seotud niivõrd toimetuse või nende infoallikate kavatsustega, vaid sellega, milliseks on muutunud ühiskond. Meedia pole ühiskonnast midagi eraldiseisvat. Ühesuguse vaatenurga kujundamises pole mõtet süüdistada konkreetseid suhtekorraldajaid või ajakirjanikke. Või nende ebaprofessionaalsust. Keegi ei saa ju ühiskonnast välja astuda, tegutseda iseseisvalt, iseenda tähendusmaastikul. Küll aga unistan väljaandest, mis ei annaks alla, ja püüaks inimest ja loodust tuua majaduse ja juhtimise teemade käsitlemisel keskpunktiks. Üritaks seda kummituslikku rallit magistraalilt maha suunata ning metsade vahel aeglustada. Et tuleks autost välja astuda, kaoks kartus saabaste määrimise pärast ning saaks rääkida omavahel mõne sõna juttu. Või hingata sõõmu männimetsa õhku.

*meediatekstides ilmnenud väärtuorientatsioonide kohta saab ülevaate siit.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta