Järjekordne rahvusvaheline keskkonnakonverents. Ees ootamas tavapärased jutud. Kuidas pugeda naha vahele neile, kes keskkonnast ei hooli? Kuidas on võimalik, et pärast aastakümneid kestnud teavitustööd ja läbi aegade kõrgeimat keskkonnateadlikkust globaalne ökoloogiline jalajälg ometigi suureneb?

Astun sisse välisuksest, mis iga mööduja peale elektri jõul lahti lööb. Just nii laialt, et veoauto läbi võiks sõita. Äsja saabunud konverentsisaadik haarab ukseanduri lähistel vanal tuttaval nööbist kinni, et vahetada paar sõna. Ja siis veel paar. Oh seda tuulutust! Otsin treppi teisele korrusele. Trepp jääb leidmata. Joondun rahvasumma järgi lifti metalluste taha. Nii lühikeste vahemaade liftiga läbimist olen harjunud invaliidide eesõiguseks pidama. Aga mis ma muud olengi, kui ei suuda ühiskondlikust hoonest treppi üles leida. Saali viiv uks on õnneks käsitsi avatav. Fuajees on üles seatud lõunasöök. Samuti ootuspärane. Liha ja kala sortiment on rikkalik. Iga võikild eraldi plasti pakendatud. Kuigi reeglina pole see tavaks, pakutakse sellel konverentsil lõunasöögi kõrvale ka veini.

Teaduskonverentsidega kaasneb arvestatav keskkonnamõju, kuid see pole asi, mille üle probleemitseda. Kui teadlased lendavad üle ilma ühte punkti kokku keskkonnaasju arutama, pole selle põhjuseks mitte põletav keskkonnamure või vapustavad teadusandmed, vaid teadlaselu rutiin. Ja tegelikult ka vajadus saada kirja linnuke enda tagasivalimist määravas reisiregistris. Teadlastel ei tuleks pähegi keskkonnamure pärast oma karjääri saboteerida. Minu viimase konverentsi lennumiilid põhjustasid myclimate.org andmetel sama suure CO₂ jalajälje, mille oleks tekitanud minu rohelisel energial töötav A+++ külmkapp 600 aasta jooksul. 

Säästva arengu alustalaks peetakse inimeste teadmisi oma tegude keskkonnamõjust. Teadmised panevat neid keskkonda väärtustama, keskkonna väärtustamine viivat omakorda keskkonda säästvate tegudeni. Viimased omakorda ökoloogilise jalajälje vähenemiseni –  sammukese lähemale planeedi päästmisele. Viimasel ajal on aga mitmed teadlased näidanud, et teadmistel ja väärtustel on keskkonnasäästliku käitumise edendamisel väga väike roll. Inimese haaratus igapäevaelu praktilisse korraldusse on palju olulisem käitumise tingija kui inimese teadlik soov keskkonda säästa (loe näiteks: Elizabeth Shove). Tõepoolest, endise keskkonnaaktivistina võivad mul olla kõrged keskkonnaalased nõudmised iseenda valikute suhtes, ent paratamatuseks jääb, et sõidan lennukiga keskkonnakonverentsile, kus pakutakse jutustusi ökoloogilisest jalajäljest selle enda ohtras garneeringus.

Ma ei näe võimalust, et mu keskkonnaalased teadmised ja väärtused saaksid minul kuidagi aidata teadlasmobiilsusega kaasnevat keskkonnamõju vältida. Siiski on minu ümber väga palju inimesi, kes väidavad, et just keskkonnaalased väärtused on aidanud neil oma käitumist keskkonnasäästlikumaks ümber kujundada. Kui need pole aga väärtused ja teadmised, mis siis keskkonnateadlikkust tingib? Ja kas keskkonnateadlikkus ka tegelikult viib väiksema ökoloogilise jalajäljeni?

Viisin selle väljaselgitamiseks läbi üsna lihtsakoelise analüüsi. Vaatlesin oma instituudi esindusliku Eesti küsitlusuuringu „Mina. Maailm. Meedia“ andmeid inimeste kohta, kes püüavad oma ökoloogilist jalajälge vähendada (ja ilmselt seda mingil määral teevadki). Analüüsisin näitajaid, mis aitavad hoomata vastajate ökoloogilist jalajälge.

Inimeste arvamused selle kohta, mida pidada ökoloogiliseks elustiiliks erinevad niivõrd, et põhjustavad seltskonnas jutuks tulles jäike vastasseise, isiklikke solvumisi ja käsikähmlusi. Sestap seletan lahti, kes olid need inimesed, kelle mina oma analüüsis „keskkonnasäästjateks“ ristisin. Nendeks olid vastajaid, kelle vastustes peegeldus püüd järgida harjumusi, mida tavatsetakse üldjuhul pidada keskkonnasäästlikeks: jäätmeliikide eraldikogumise harjumused, mahetoodete või ökokaupade tarbimine, püüded vähendada tarbimist, pakendite kasutust, autosõitu ja elektritarbimist. Sekka sai arvatud ka kallimate keskkonnasäästlike kaupade eelistamine odavamatele vähemsäästlikele, elustiili ja kodu kujundamine ökoloogilistest põhimõtetest lähtuvalt ning mööbli, esemete ja riiete taaskasutus. Samuti osavõtt keskkonnakampaaniatest nagu „Teeme Ära!“. Et keskkonnasäästlikke harjumusi võib inimestel olla enamgi kui me küsitlusankeedis välja olime pakkunud, lisasin selliste puudujääkide kompensatsiooniks oma loodud liittunnusesse ka vastaja kõrged hinnangud oma keskkonnateadlikkusele. Eks ta ise tea, mis ta selle all mõtleb. Tekkinud näitaja alusel sain inimesi lahterdada skaalal väga keskkonnasäästlikust täiesti ükskõikseteni. Säästmaks lugejal statistilise analüüsi üliigavatest peensusest kõrvutan järgnevas tekstis skaala kaht äärmist otsa: oma elustiilis väga aktiivselt keskkonnasäästuga arvestavat (edaspidi: säästjad) ja keskkonna suhtes käitumise poolest täiesti ükskõikset vastajate gruppi (edaspidi: mittesäästjad).

Kõrvutasin keskkonnasäästliku eluviisi väärtustamist ja harrastamist mõõtvat näitajat vastustega, mis peegeldavad vastaja ökoloogilise jalajälje suurust. Kahtlemata ei võimalda küsitlusuuring pakkuda konkurentsi ülimalt keerulistele ökoloogilise jalajälje analüüsidele, aga võimaldab siiski pakkuda vihjeid selle kohta, millistel gruppidel on see suurem, millistel väiksem. Millistest vastustest otsida inimese ökoloogilist jalajälge? Tüüpilisteks ökoloogilise jalajälje kujundajateks peetakse reisimist ja ringiliikumise vajadust, autokasutust ja lennusõite säästlikuma ühistranspordi kõrval, kaupadesse ja teenustesse peidetud energiat ja loodusressursse (nt liha ja alkoholi tarbimine versus karskus ja taimetoit), tehnoloogia tootmise ja kasutamisega hävinevaid ressursse, kodude ehitamise ning renoveerimisega kaasnevat materjali- ja kütmisega kaasnevat energiakulu. Otsisin meie uuringust sobivaid vasteid, mis aitaksid saada aimu ökoloogilise jalajälje suurusest eri aktiivsusega ökoloogilist elustiili harrastavate inimeste seas.

Mobiilsus ökoloogilise jalajälje põhjustajana

Ökoloogilist jalajälge suurendab kindlasti reisimine. Küsisime vastajatelt kahekümne ühe erineva reisisihtkoha külastamise kohta. Kuigi keskkonnasäästlike harjumustega inimesed võivad püüda ka reisimist vähendada, reisivad nad sagedamini ja kaugemale kui need, kes keskkonnasäästlikku eluviisi ei harrasta. Kui säästjate seas on pole viimase viie aasta jooksul välisriikidesse reisinud 16%, siis mittesäästjate seas 37% vastanuist. Keskkonnasäästu harrastajatest veerand käib reisidel mitu korda aastas, teist sama palju korra aastas. Kui mittesäästjad on viimase viie aasta jooksul külastanud vähem kui kolme, siis kõige aktiivsemad säästjad 4,75 sihtkohta. Elik reisimisest tulenev ökoloogiline jalajälg on 3:5 säästjate kahjuks.

Oluline on ka see, mida inimesed reisidel teevad. Kas nad jätkavad oma tavapärast elustiili või suureneb reisijate poolt teenuste ja kaupade tarbimine. Reisimise põhjused on keskkonnasäästu harrastajatel mitmekesisemad. Keskkonnasäästu harrastavad inimesed käisid sagedamini välismaal puhkamas, kultuurisündmustest osa võtmas, aga ka komandeeringutes ning enesetäiendamisega seotud reisidel. Nende osakaal säästjate seas, kes sõitsid välismaale sisseoste tegema, on kaks korda kõrgem (27%) kui nende seas, kes ei harrasta säästmist (11%). Välismaale sõpradel või perel külas olemine ning tööl käimine ei peaks kaasama kohapeal viibijale reeglina suuremat keskkonnamõju – aga selliste reiside poolest säästjad ja mittesäästjad ei erine.

Sihtkohtadest käib säästja sagedamini Lääne-Euroopa kõrge elatustasemega riikides, milles elamisel ja liikumisel on kõrgem jalajälg. Säästjaid ja mittesäästjaid ei erista endised liiduvabariigid nagu Venemaa, Valgevene, Moldova – need on mittesäästjate seas, kelle seas on rohkem vene keelt kõnelevaid inimesi, populaarsemad sihtkohad. Kaugemaid sihtkohti (suurem keskkonnamõju) nagu Jaapan, Austraalia, Aafrika ja USA, Kanada, külastavad samuti aktiivsemalt just säästjad.

Ka Eestisisene liikumine on oluline jalajälje kujundaja. Kui linliku eluviisiga säästliku eluviisi harrastaja liikleb autoga argipäeviti linnatänavail ja nädalavahetusel võtab ette teekonna maakoju, siis maakohas elav pere võib töö tõttu igapäevaselt pendeldada maakonnakeskuses asuva töökoha vahet. Ometi näitab Eesti kuueteistkümne eri piirkonna külastamise sageduse analüüs, et vahe aktiivsete säästjate ja mittesäästjate keskkonnajalajälje vahel on sisuliselt kahekordne viimaste kasuks. Punktid Eestis, mida külastatakse, on säästjate seas palju mitmekesisemad. Ilmselt külastavad säästva eluviisi harrastajad sagedamini maakodusid, ääremaadel toimuvaid festivale, puhkekodusid, aga ka sõpru-sugulasi. Mida perifeersem ja väiksem on asukoht, seda suurem on säästjate osakaal selle külastajate seas. Näiteks Rakvere külastamine on säästjate ja mittesäästjate puhul suhtes 8:1.

Oluline on ka see, millise transpordivahendiga liigutakse – kas ühistranspordiga või autoga. Nii täpselt meie uuring andmeid ei peilinud. Küll aga küsisime, mitu autot on vastaja peres. Kui mittesäästjatest umbes 45% elab peres, milles puudub auto, siis säästjaist elab autota peredes umbes 23% vastanuist. Viimastel on ka palju sagedamini mitu autot pere kohta.

Internetis liikuvate ökotõdede seast leiab teabekillu, et suurürituste ökoloogilisest jalajäljest kaks kolmandikku moodustab transpordikulu. Kui vaadelda osalust suurüritustel nagu laulu- ja tantsupeod, festivalid ja vabaõhuetendused, laadad ja rahvapeod nagu õllesummer või suusavõistlused, siis siin on osalemise mitmekülgsuse ja sageduse suhe pea viiekordne säästjate ökoloogilise jalajälje kahjuks. Soov kultuurist osa saada suurendab transpordi jalajälge ka nende säästjate seas, kes eelistavad massiüritustele elitaarsemaid või individuaalsemaid kultuurikogemusi. Näiteks teatrit, kontserte, filmielamusi, kunstinäituseid, muuseume ja raamatukogusid. Siin pole kaasnev ökoloogiline jalajälg ilmselt enam niipalju transpordi poole kaldu – ka taristu ise nõuab ressursse, näiteks tuleb erinevalt suvisest festivaliplatsist kultuuritempleid ka kütta ja renoveerida. Kultuurisündmuste külastamine säästjate ja mittesäästjate seas on ökoloogilise jalajälje mõttes 20:9 säästjate kahjuks.

Toit, tarbekaubad, teenused, tehnoloogia

Ostukäitumise ökoloogilist jalajälge on palju keerulisem kinni püüda, sest kaupade enda päritolu ja tootmisviisid võivad olla keerulised ka asjatundjate jaoks. Rusikareegleid siin on raske leida.

Pole vist põhjust eeldada, et keskkonnasäästlikumat eluviisi harrastavad inimesed lahkuksid laua äärest tühja kõhuga või mittesäästjad tarbiksid rohkem kaloreid ja oleksid näiteks paksemad. Paraku ei võimaldanud meie uuring väga täpselt toitumise eripärasid uurida. Mahetoidu tarbimine on säästjate seas küll levinum (kõige rohkem väidetakse tarbitavat omakasvatatud mahetoitu, kõige vähem ökopoodide kraami). Aga et mahetoit oligi üks säästja määratlemise tunnuseid, siis ei maksa siin pikemalt peatuda. Lihatoitudest loobumise kohta me uuringus ei küsinud. Alkoholitarbimine, mis kasvatab selle jooja peidetud energiatarbimist, ei näita tendentsi ei säästjate kasuks ega kahjuks. Mittesäästjate seas on küll rohkem karsklasi (ilmselt alaealised, keda on selles grupis rohkem), aga ka rohkem alkoholiga liialdajaid.

Aga kaubad ja teenused. Säästja on eneseteadlikum tarbija. Näiteks ei ole ta mittesäästjaga kõrvutades nii aldis ostma suvalist kosmeetikat. See peab olema kindla firma oma. Säästja pole ka nii hinnatundlik, lähtudes ostmisel rohkem sobivusest kui hinnast. Ta kaalub oste põhjalikumalt, ei osta niisama esimest ettejuhtuvat asja. Otsib ja kaalub. Konsulteerib sõprade ja asjatundjatega. See võib tähendada ka kvaliteetsemate toodete tarbimist, mille ökoloogiline jalajälg võib olla väiksem läbi parema vastupidavuse. Säästja on ka teadlik kodu sisustaja, järgides siin rohkem kindlat stiili (3:1) ning sisekujundaja nõuandeid (2:1). Ka oma välimuse suhtes pole ta ükskõikne: säästja on kaks korda aktiivsem kasutamaks võimalusi keha vormimiseks, näiteks spordiklubisid, kehateenuseid. Paraku on sellise inimese jalajälg, kes ei hooli sellest, mismoodi ta riides käib, välja näeb või mis ajastust pärineb tema kodu sisustus, kindlasti väiksem, võrreldes sellega, kes püüab ajaga kaasas käia ja ennast ja end ümbritsevat pidevalt tuunida. Säästva eluviisi harrastamine on seega üks eneseteadliku tarbimise elik konsumerismi alaliik.

Säästja tunnistab kaks korda sagedamini, et ta annab vanadele asjadele uue elu või ostab kasutatud asju. Kolm korda sagedamini nõustub ta, et teeb asju, mis vähegi võimalik, ka ise. Siit tõuseb küsimus, kas säästja suudab kasutatud asjadega asendada asju, mida tal hädapäraselt vaja on või on see pigem täiendav tarbimine – tarbimine stiili, naudingu, eneseväljenduse pärast –, mis tähendab lihtsalt rohkem asju. Küsisime inimestelt võimaluste kohta lubada endale 23 erineva toote- ja teenusegrupi tarbimist (alates toitumisest, olmetehnikast ja ravimitest, lõpetades arvuti ostmise, harrastuste ja kingitustega). Säästjad on jõukamad kui mittesäästjad. Nad saavad rohkem lubada ja on pidanud vähem loobuma. Aga küsimus samade tootegruppide mittevajamise kohta näitas, et mittesäästjate tarbimislik ükskõiksus on palju suurem, säästjatega võrreldes 2:5 mittesäästjate kasuks. Mittesäästjad oskavad tulla toime vähemaga. Isetegemine ja taaskasutus on seega säästjate jaoks statistiliselt pigem täiendavate, mitte hädavajalike esemete tarbimise viis.

Kas te teadsite, et paberil toodete ja tehniliste seadmete tootmisega kaasneb väga suur veekulu? Tehnoloogiaga kaasneb aga ka suur surve metallide kaevandamiseks (maa muust kasutusest väljalülitamine, töötlemise energiakulu). Paberile trükitud ajalehtede ja raamatute lugemist peetakse endiselt raiskavamaks kui elektrooniliste alternatiivide eelistamist. Säästlikum on lugeda laenutatud raamatuid, sest kuigi kaupluses käimise ja raamatukogu külastamise transpordi jalajälg on ilmselt sama, väheneb vajadus toota täiendavaid raamatuid. Kui säästjatest ostab raamatuid sageli või regulaarselt 17%, siis mittesäästjatest 1%, raamatuid praktiliselt ei osta vastavalt 13% ja 61%. Ajalehtede lugemist paberil peetakse juba pigem arhailiseks harjumuseks. Säästja aga pole paberist loobunud. Nad kasutavad lehetootmise ressursse topelt – loevad teistest rohkem nii paberil kui elektroonilisi ajalehti. Ja vaid 4% säästjaist ei loe ajalehti (mittesäästjate seas viiendik). Soov olla ilmaasjadega kursis eeldab mitmekülgset meediakasutust, mis kaasab omakorda suurema ökoloogilise jalajälge.

Tehnoloogia osas on mul andmed ainult kommunikatsioonivahendite kohta. Kodumasinate kohta me ei küsinud. Samas võib eeldada, et pesumasin ja külmik on olemas enamikus kodudes. Kaasajal on ka väga raske osta pesumasinat, mis ei oleks A-klassist ja pesugi ei saa enam pesta enama kui 40 kraadi juures. Seega näitab kommunikatsioonitehnoloogiate muretsemine üsna hästi täiendavalt, ilma hädapärase vajaduseta tehtud oste. Andsime vastajale üles 17 erinevat info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendit (alates telerist ja muusikakeskusest, lõpetades nutitelefoni, tahvelarvuti ja skänneriga). Säästjatel on kodus keskmiselt peaaegu 11 kommunikatsioonivahendit, mittesäästjatel veidi üle seitsme, tehnoloogiliste vidinate keskkonnajalajälg on seega 3:2 säästjate kahjuks.

Kodu ja energia

Küsisime uuringus ka vastaja pere eluaseme ja täiendava kinnisvara kohta. Näiteks korter, maja või majaosa, maakodu, suvila... Mida rohkem neid on või mida suuremad nad on, seda rohkem kulub ressursse nende kaasajastamisele ja kütmisele, seda rohkem võimaldavad nad mahutada täiendavat energiakulu (nt saun, spordisaal, rohkem kodumasinaid, koduloomi). Kui säästjate peredes on keskmiselt poolteist kinnisvara objekti, siis mittesäästjatel üks. Suhe 3:2. Säästjad elavad mittesäästjatega võrreldes kolm korda sagedamini oma majas. Säästvamas eluasemes – korteris – elamine on mittesäästjate seas sagedam.

Kaasaegse säästva elustiili harrastajate ökoloogiline jalajälg on suurim

Statistiline analüüs ei ütle ühe üksiku inimese kohta suurt midagi. Seega ei pea ükski säästva elustiili harrastaja end sellest analüüsist isiklikult puudutatuna tundma. Ja kahtlemata on ka küsitlusuuringul oma selged probleemid. Siiski julgen väita, et kui kuidagi saaks tõmmata piiri teadlikult säästvat eluviisi harrastavate ja mitteharrastavate inimeste vahele, siis esimeste ökoloogiline jalajälg oleks kokkuliidetult suurem kui viimastel. Täpsema metoodika väljatöötamine elustiili ja keskkonnajalajälje hektarite kokkuviimiseks on meie instituudi keskkonnasotsioloogia uurimisgrupil käsil.

Kui siintoodud analüüs täpsemaid andmeid ja paremat metoodikat kasutades kinnitust leiab, siis ei maksa siiski järeldada, et säästva arengu ideaalidele tuginev tegevuskompott väärtuste, teadlikkuse ja säästvama käitumise edendamiseks on täiesti kasutu olnud. Ilmselt oleks siis ühiskondlikult, tarbimiselt ja kultuuriosaluselt aktiivsete inimeste ökoloogiline jalajälg mõnevõrra suuremgi ning sotsiaalne elu vaesem hooliva ja kaasatundva enesevärvingu puudumise arvelt. Vajadus eristuda ju jääb ning tarbimine üksi ei paku inimesele piisavat väljundit. Keskkonnateadlikkust ei saa ka säästjate suurema ökoloogilise jalajälje põhjuseks pidada. Vastupidi, industrialiseeruva ja moderniseeruva ühiskonna arengu käigus tekkinud ligipääs odavale energiale on muutnud võimalikuks aktiivse, mobiilse ja äreva elamise viisi, mis omakorda võimaldab otsa vaadata oma tegevuse tagajärgedele – keskkonnareostusele, vähenevatele ressurssidele ja väljasurevatele liikidele.

Analüüsist järeldan, et kaasaegne tarbimiskeskne keskkonnamure saabki avaneda eeskätt sellisele inimesele, kes on haaratud vitaalsesse ja kiirustavasse eneseväljendusliku ostlemise, mitmekesise meedia tarbimise, ühiskondliku aktiivsuse, kultuuriteadlikkuse ja mobiilsuse läbipõimunud suhetesse. Sellest eemalejääjaile paistab see aega, isiklikke ja loodusressursse kulutav rööprähklemine arusaamatu. Mida sa nii väga kokku hoiadki, kui niikuinii tarbid eeskätt ellujäämiseks ja ühiskonnaelu rööbastelt mitte välja kukkumiseks hädavajalikku? Samast tuletan, et säästlikku eluviisi harrastavate inimeste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on vaja mitte enam panustada teadmistele, väärtustele ja üldise rohelise mulli tootmisele, vaid otsida innovatsiooni ühiskonna toimimises. Nii, et ma ei peaks otsima treppi teisele korrusele jõudmiseks, ei peaks end lõunalauas süüdlasena tundma, ja ehk suudaksin hakkama saada lendudeta üsna ühenäolistele teaduskonverentsidele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta