William Macaskill kirjutab oma raamatus “Doing good better” (“Parem heategemine”) tõhusast altruismist. Tõhus altruism on teiste elude suurimal määral olemasolevate ressurssidega parendamine. Enda elu heal järjel hoidmine on sealjuures boonus. Heategemises tuleks juhinduda vähem emotsioonidest ning pigem mõelda sellest statistiliste andmete ja teaduse toel. Macaskill juhib teadlikust tarbimisest kirjutades tähelepanu sellele, et paljud viisid, kuidas me oma jalajälge vähendada püüame, on üsna ebatõhusad.  

Üks soe vanniskäik panustab ökoloogilisse jalajälge rohkem kui oma telefonilaadija kogu aastaks stepslisse jätmine. Palju räägitakse ka tulede välja lülitamisest, aga see moodustab maja energiakuludest pelgalt 3%. Macaskill mainib, et kui lõpetaksime täielikult plastkilekottide kasutamise, vähendaksime oma jälge vaid 0,4% (100 kg CO2 aastas) võrra. Plastiku ületarbimine ongi eelkõige süsteemne reostusprobleem, mitte jalajäljeprobleem. Kuid see pole põhjus, miks ma tema raamatust kirjutan.

Ta kirjeldab ka midagi, mida olen varem kuskil maininud: 80% meie toidu jalajäljest on selle tootmises ja vaid 10% transpordis. Nädalaks punasest lihast ja piimatoodetest loobumisel on suurem mõju jalajäljele kui kohaliku toidu ostmisel. Vahel võib kohaliku taimse toidu jalajälg olla isegi suurem kui sissetoodul: nt kui Põhja-Euroopas köetavates kasvuhoonetes tomateid kasvatada, on see suurema jäljega kui tomatite Hispaaniast importimine.

Tõhusad viisid enda jalajälje vähendamiseks:

•     liha tarbimise (eriti veiseliha) vähendamine, mis võib CO2 jalajälge 1000 m3 võrra kahandada.
•     Reisimise vähendamine (poole vähem sõitmine vähendaks CO2 jalajälge 2000 m3 võrra ning London - New York - London reisi ära jätmine 1000 m3 võrra)
•     Koduse elektri- ja gaasikasutuse vähendamine

Mida enamik meist siit päriselt nõus tegema on? Elektrikasutust vähendama, kui on üldse midagi vähendada?

Tõhusaim on midagi, mida üheski minu seni kohatud rohelise tarbimise loos ei mainita: oma jalajälje korvamine ehk annetamine projektidele, mis vähendavad või väldivad mujal kasvuhoonegaaside teket. Macaskilli järelduste põhjal on kuluefektiivseim heategevusorganisatsioon Cool Earth. Cool Earth toetab vihmametsades elavaid kogukondi aidates neil leida tulusamaid elatusallikaid kui vihmametsade müümine. See hõlmab omandiõiguse kindlustamist, kogukonna taristu parendamist ning vihmametsaelanike toetamist, et aidata neil leida turgu, kus oma toodangut hea hinnaga müüa. Vihmametsaelanikel on metsade hoidmisest enim võita ning müümisest enim kaotada, kuid kui nad ei suuda vihmametsa hoidmist endale lubada, ei jäägi üle muud kui see maha müüa. Programm on analüüside põhjal edukas ning otsused, milliseid vihmametsi toetada, strateegilised. Macaskill arvutas välja, et keskmise täiskasvanud ameeriklase puhul piisaks vaid 105 $ (92 €) aastas, et kogu tema jalajälg kompenseerida.

Oma jalajälge on lihtsaim arvutada inglisekeelsel Global Footprint Network lehel. Minu isiklik ökoloogilise võla päev on 6. september (Eestil üldiselt 31. märts, maailmal 1. august). Üksikisiku jälge ei mõjuta mitte ainult tema enda püüdlused, vaid ka ühiskkond tervikuna. Enamiku minu jalajäljest tekitab minu kodu, mis ei ole energiatõhus - seda on mul praegu raske muuta. Minu süsinikujälg on 4 tonni CO2 heitmeid aastas ja see moodustab 54% minu jalajäljest. Minu ökoloogiline jalajälg on 2.5 gha. Otsustasin, et mul ei ole tudengina mitte mingisugust probleemi annetada 8 € kuus tõhusale organisatsioonile selleks, et oma jalajälge n-ö nullida. Olen oma kulutusi paljude muude asjade arvelt vähendanud ja veidi rahatarkust ammutanud. Allpool näeb jooksvalt minu annetuste mõju. Veel, hakkan peagi rohkem rattaga sõitma. Vaatame, kuidas läheb.

Lugu on pärit Liisa Aaviku poolt peetavast blogist Suletud ring.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta