Kui vaadata õue, siis tundub kõik justkui korras olevat: suvi, päike paistab, linnud laulavad. Varsti saab varbad vette pista ja lasta päiksel nahka pruunistada. Mõnus, eks? Sedasi ilma vaagides ei saa arugi, et asjad pole suguni nii, nagu nad näivad.
- Tarbimine ja tervis
- Rasmus Pedanik, MTÜ Ökomeedia
- 9. juuni 2011
Vahel tuleb ka sellisel ilusal päeval meelde tuletada, et me jookseme aja ja iseendaga võidu ning me ei saa sellist muretut elu igavesti nautida, kui me midagi oma raiskava ja mugava eluviisiga ette ei võta. Andke mulle andeks, et tuletan alljärgnevaga meie lugejale meelde, milline on meie perspektiiv, kui unustame, et meie elu ja heaolu sõltub loodusest. Teadlikkust meie sõltuvusest loodusest on süvendanud ökoloogia kui teadusliku mõtlemise süvenemine 20. sajandi teisel poolel.
2005. aastal avaldas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon neli aastat kestnud mahuka teadusuuringu Millennium Ecosystem Assessment[1] (MEA). MEA väidab, et umbes 60% ökosüsteemide poolt pakutavatest teenustest (kliimaregulatsioon, värske joogivee varud, kalavarud jt) on hävimas või neid kasutatakse jätkusuutmatult. Põhjuseks peeti 20. sajandi kiiret majanduskasvu. Need tulemused olid nii tõsised, et MEA hoiatas: „Inimtegevus paneb loodusele sellise koormuse, et planeedi ökosüsteemide võimet toetada tulevasi (inim)põlvkondi ei saa enam võtta enesestmõistetavana.“
Ökosüsteemide hävimine ja globaalne kliimasoojenemine on tänase tarbimisühiskonna kõrvalnähud, millel võivad olla meie tsivilisatsiooni hävitavad tagajärjed. Kuigi tsivilisatsioonid on tänu inimtegevusele ka varem hääbunud, eristab tänast olukorda eelmistest see, et me oleme oma hävitustegevusest teadlikud ja mõjud on seekord globaalsed. Teadlikud oma tegevuse mõjust ökosüsteemidele oleme eelkõige just tänu ökoloogia kui teaduse arengule. Ökoloogia kui teadus käsitleb näiteks aineringeid, energiavoogu, koosluste dünaamikat ökosüsteemides.
Normatiivses mõttes tähendab ökoloogia tänapäeval veendumust, et tõsine või dramaatiline muutus ökosüsteemis, või muutus, mis viib ükskõik mis liigi kahjustamiseni või häirib ökosüsteemi, on viga. Seega ökoloogilised ideed on seotud aineringluse toimimise garanteerimisega. Aineringlus võib olla väikesemõõduline nagu aineringlus ühel hektaril põllumaal, kuni suurte aineringlusteni, mis mõjutavad kogu inimkonna eksistentsi.
Üheks tähtsamaks häiritud protsessiks ökosüsteemides (ja biosfääris tervikuna) on kliimaregulatsioon. Kliimasoojenemist peetakse üheks inimkonda kõige rohkem ohustavaks keskkonnaprobleemiks. Kliimasoojenemine tõusis keskkonnaprobleemide keskmesse 1990ndatel aastatel. Inimtekkelise kiire kliimamuutuse põhjuseks peetakse 20. sajandi kiiret majanduskasvu ja fossiilsete kütuste põletamist, mis on kaasaegse majanduse peamiseks energiaga varustajaks.
On olemas selge teaduslik konsensus, et süsinikdioksiid koos teiste kasvuhoonegaasidega (nt metaan, mida eraldub nii looduslikult kui inimtegevuse tagajärjel) püüab kinni päikeselt tuleva energia, tõstab maakera keskmist temperatuuri ja häirib globaalset kliimasüsteemi. See võib viia muutusteni, mis pole kõik selgelt ette ennustatavad, kuid millel võivad olla katastroofilised tagajärjed inimkonnale.
Kliimasoojenemisel on mõju nii veeringlusele kui toiduvarudele, rääkimata majandusest ja muudest tagajärgedest, mida pole võimalik ette ennustada. 2007. aastal teatas Rahvusvaheline Kliimateadlaste Paneel (IPCC) oma raportis, et enamik jälgitavast globaalsete keskmiste temperatuuride kasvust 20. sajandi keskpaigast peale on väga suure tõenäosusega (andes tõenäosuseks rohkem kui 90%) põhjustatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust[2]. 2009. aasta mais avaldasid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased seni kõige ulatuslikuma kliimasoojenemise modelleerimise tulemused.
MITi projektsioonid näitavad, et kui jätkatakse senist arengut koos senise kasvuhoonegaaside emissiooni kasvuga, siis võib maapinnatemperatuur tõusta sajandi lõpuks 5,2 kraadi Celsiuse järgi ning 90% tõenäosusega jääb Maa soojenemistemperatuur 3,5 ja 7,4 kraadi vahele. 2009. aasta septembris neid tulemusi korrigeeriti ja jäädi selle juurde, et kui majandustegevust jätkatakse senisel viisil, siis tõuseb temperatuur sajandi lõpuks 4,5 kraadi Celsiuse järgi.
Kui suudetakse ka kõige ambitsioonikamad emissioonide vähendamise plaanid ellu viia, siis tõuseb temperatuur ikkagi 3,5 kraadi Celsiuse järgi. 3,5-kraadine temperatuuri tõus on pea kaks korda suurem, kui on endale eesmärgiks seadnud Euroopa Liit. Samas kardetakse, et seatud eesmärki ei saavutata, sest poliitikud ei ole nõus vastu võtma piisavalt radikaalseid otsuseid. Poliitikute otsused sõltuvad sellest, kas meie kodanikena nõuame neilt, et nad midagi ette võtaksid. Loomulikult ei saa me ka ise ainult varbad vees istuda, vaid saame anda oma panuse ökosüsteemide kaitsmisele.
Kuidas oma keskkonnamõju vähendada?
*Sööge vähem liha ja ärge raisake toitu
*Uurige, milline on Teie ökoloogiline jalajälg
[1] Millennium Ecosystem Assesment (MA), Ecosystems and Human Well-Bing: Synthesis (Washington, DC: Islnad Press, 2005); MA, Living Beyond Our Means: Natural Assets and Humand Well-being: Statement from the Bord (Washington, DC: World Resources Institute, 2005) lk 2
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
