Juba 1865. aastal kirjutas briti majandusteadlane William Stanley Jevons, et idee, mille kohaselt kivisütt ökonoomsemalt kasutades väheneb samavõrra ka selle tarbimine, ei pea paika - pigem on tõde risti vastupidine.

Säästlikum ressursikasutus = vähem tarbimist?

Jevons leidis, et kõrgema tehnoloogilise efektiivsusega kaasneb ka madalam hind ning seetõttu ka suurem nõudlus ja tarbimise kasv. Jevonsi kaasajas tähendas see, et mida efektiivsemalt suudeti kivisütt kaevandada ja ahju ajada, seda odavamaks see tegevus muutus ja seda laiemalt hakati kivisütt kasutama. Algne kivisöe kokkuhoid, mis efektiivsemate seadmete abil saavutati, muutus laiemas plaanis hoopis täiendavaks kulutamiseks, kuna tarbimine kasvas. Seda nähtust hakati hiljem nimetama tagasilöögi efektiks (rebound effect).

Jevons jõudis järeldusele, et vastupidiselt intuitiivsele arvamusele ei saa ainult tehnoloogiliste uuenduste peale lootma jääda, kui on vaja energiakulu vähendada, sest keskkonnakoormuse vähendamisaks mõeldud kokkuhoiumeetmed võivad olukorra parandamise asemel seda hoopiski halvendada.

Jevonsi teooria kritiseerijad väidavad, et selline mõttekäik võis olla asjakohane industriaalrevolutsiooni ajastul, kui toimunud muutused olid praegustest oluliselt ulatuslikumad ja põhimõttelisemad.

Tänapäevase maailma kohta küsivad kriitikud pigem retooriliselt, et kui enne sõideti autoga, mis võttis 10 liitrit bensiini sajale kilomeetrile ja nüüd sõidetakse autoga, mis kulutab viis liitrit, kas siis seetõttu hakatakse ka kaks korda pikemaid sõite tegema. Ilmselt mitte.

Küll aga peaks arvestama, et kui säästliku auto abil kütuse arvelt kokkuhoitud raha kohe teiste asjade tarbimisse suunata, siis ei ole autol erilist säästuefekti. Iga toote ja teenuse pakkumiseks kulub energiat ja seega eeldab iga kulutatud euro mingil määral energia kulutamist.

Energiakasutuse tõhustamine aitab kaasa ka materiaalse elatustaseme paranemisele ning kiirendab majanduskasvu, mis toob enamasti kaasa veelgi suurema nõudluse ressursside järele. Siit tulenebki, et tootmise ökoefektiivsuse kõrval tuleks samaaegselt tegeleda ka tarbimise säästvamaks muutmisega.

Peamiseks hoovaks, mille abil energiatõhusest ka tegelikkuses energiasääst välja võluda, on valitsuse maksupoliitika, millega hoitakse näiteks kütuste hinnad piisavalt kõrged, et nende tarbimismahud ei kasvaks.

Väiksem toode = vähem tarvitatud ressursse?

Võib tunduda, et mida väiksem on toode, seda vähem on selle valmistamiseks ressursse kulunud. Tootearenduse tulemusel üha õhemaks muutuvad sülearvutid näivad kümne aasta vanustest suguvendadest materjalikasutuse poolest säästlikumad, kuna nad on hulga väiksemad.

See arusaam on aga sageli just elektroonikatoodete osas ekslik. Mahult väiksem valmistoode ei pruugi sugugi tähendada seda, et selle tootmiseks kasutatud ressursside hulk oleks väiksem. Pigem on väiksemate komponentida kokkupanekuks vaja teha täpsemaid roboteid ning kasutada kergemaid materjale, mis ei pruugi olla alati maapõuest kergesti kättesaadavad.

Näiteks on välja arvutatud, et personaalarvuti tootmisel tekib 30 kilogrammi jäätmeid ning tootmiseks eneseks läheb vaja 33 tonni vett. Kuna väiksem toode tähendab üldjuhul kasutaja jaoks ka mugavamat toodet, siis, sisaldab see endas suuremat tarbija soovi seda omandada.

Majanduse dematerialiseerumine = madalam keskkonnakoormus?

Üheks põhjendatumaks jätkusuutlikkuse protsessi mõõdikuks peetakse majanduse dematerialiseerumist – materjali ja/või energia aina vähesemat kasutamist sisemajanduse kogutoodangu ühe ühiku kohta.

Enamasti ei ole dematerialiseerumine täielik, vaid tähendab teatud materjalide (näiteks teras) kasutamise vähenemist; samal ajal kui näiteks „modernsete“ materjalide (nt alumiinium) kasutamine näitab kasvavat tendentsi. See tähendab, et üks materjal asendatakse teisega, kuid loodusressursside kasutamine võib jätkuvalt suureneda.

Samuti on küllaltki tõenäoline, et ka dematerialiseerunud majandusega riik vajab jätkuvalt materjalimahukat infrastruktuuri – maju, teid ja masinaid. Kui neid ise ei toodeta, siis tuleb need riiki sisse osta. Kuigi sisseostetud masinate valmistamise keskkonnamõju ei kajastu riigis, kuhu nad sisse osteti, ei tähenda see, nagu mõju poleks.

---