Inimene on osa loodusest ja loodus on osa inimesest. Kõik, mida vajame, tuleb loodusest. See on alati nii olnud ja tundub, et nii see ka jääb. Kuigi loodus ei saa otsa, nõuab inimkond looduselt rohkem, kui see suudab anda ja lähitulevikus võivad otsa saada mitmed harjumuspärased loodusressursid, mida inimkond praegu isukalt kasutab.

Ökoloogiline jalajälg on asjalik tööriist uurimaks, kui palju inimkond loodusressursse kasutab ja millist survet ökosüsteemidele avaldab. Ökojalajälg näitab, kui suurt maa-ala ja vee hulka indiviid, organisatsioon või riik vajab selleks, et toota ressursse, mida ta tarbib ja ka seda, kui palju on neid vaja, et neutraliseerida jäätmeid, mis tekivad. Tekkivate jäätmete suurimaks komponendiks on CO2.

Ökoloogilise jalajälje arvutamiseks jagatakse meie planeet haritavaks põllumaaks, karjatatavaks maaks, metsamaaks, bioproduktiivseks mereks ja siseveekogudeks, hoonestatud maaks ja süsinikdioksiidi siduvaks maaks.

Maailma Looduse Fond (WWF) andis sel aastal taas välja järjekordse ökojalajälje raporti (Living Planet Report). Raportit on koostatud ja avaldatud alates 1998. aastast. Maailma Looduse Fondi raport on üks maailma mahukamaid teaduspõhiseid dokumente, mis arhiveerib meie planeedi hetkeolukorda ning inimkonna mõju sellele.

Teiste näitajate hulgas toodi raportis välja uut informatsiooni ökoloogilise jalajälje kohta. On teada, et alates 1970ndatest aastatest kasutavad inimesed rohkem taastuvaid ressursse kui loodus jaksab toota. Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus meie tarbimisega tekitatud defitsiit on jõudnud juba veidi üle 60%. See tähendab, et me kasutame aastaga ära ressursid, mida loodus jõuab taas toota alles pooleteise aastaga.

Aastaks 2030 on defitsiit suurenenud praeguse arengu juures nii palju, et meil oleks vaja teise planeedi jagu ressursse igal aastal lisaks, et sarnaselt jätkata. Siinkohal tuleb märkida, et arenenud riigid kulutavad hetkel viis korda rohkem ressursse kui arenguriigid, kuid see olukord võib muutuda, kui BRIICS- riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Indoneesia, Hiina ja Lõuna-Aafrika) jätkavad oma arengut samas tempos. Raportis on eraldi välja toodud, et nimetatud riikide arengust võib sõltuda, kui suureks inimkonna ökoloogiline jalajälg kasvab.

Selleks, et teada, kas inimkond tarbib rohkem ressursse kui loodus toodab, tuleb arvutada ökosüsteemide võimekust ja kogupindala ressursside tootmiseks ja suutlikust neutraliseerida meie tekitatud jääke. Pärast neid arvutusi saab tulemuseks maksimaalse maa-ala, mida kasutades me ei kuluta rohkem ressursse, kui loodus suudab toota.

Ökojalajälje ja bioloogilise taastootmisvõime vahe arvutamiseks on enim levinud viis seda teha majandusest tuntud nõudluse ja pakkumise kaudu.

Bioloogilise taastootmisvõime piir ehk pakkumine = bioproduktiivne maa (maa suurus, mida saab kasutada ressursside tootmiseks või saastete neutraliseerimiseks) x bioproduktiivsuse määr (kui palju ressursse antud maa-alalt suudab toota)

Ökoloogiline jalajälg ehk nõudlus = populatsiooni suurus x tarbimine inimese kohta x jalajälje intensiivsus (kui efektiivselt on loodusressurssidest võimalik toota tooteid ja teenuseid)

Ökoloogilist jalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites inimese kohta aastas (gha/in a). Üks globaalne hektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. Lihtsas keeles lahti seletatuna, jagati maakera viljakas pind ära kõikide inimeste vahel.

1961. aastal oli bioloogilise taastootmisvõime piir keskmise tootlikkuse järgi 3,2 globaalset hektarit inimese kohta aastas. Nüüdseks on see vähenenud 1,8 globaalsele hektarile inimese kohta aastas.

Kui regioonide kaupa võtta, siis ületavad kõik maailma piirkonnad (v.a. Aafrika ja Aasia Vaikse Ookeani piirkond) jätkusuutlikkuse piiri. 50 aastat tagasi oli jätkusuutmatu ainult Põhja-Ameerika. Osalt tuleneb see populatsiooni kasvust, sest mida suurem on populatsioon, seda vähem maad inimese kohta jätkub.

Erinevaid jalajälge komponente uurides leiab raportist, et eriti suur on puudujääk CO2 siduva maa osas ning tulevikku vaadates suureneb see puudujääk veelgi.

Bioloogiline taastootmisvõime on erinevates riikides väga erinev. Näiteks Eesti on ökoloogilise jalajälje poolest (4,73 gha/in a) elaniku kohta tabeli ees otsas, mis tähendab, et me ületame maailma keskmist (2,70 gha/in a) üpris tublisti. Samal ajal on Eesti ka bioloogilise taastootmisvõime poolest selles tabelis esimeste hulgas. Eesti bioloogilise taastootmisvõime piir ühe inimese kohta on 8,73gha/in a, mis tähendab, et Eestis on elaniku kohta veel 4 gha/in a varu.

Kokkuvõttes võib öelda, et eestlaste elustiil avaldab ümbritsevale keskkonnale tugevalt mõju, aga meil on piisavalt maad, millega see mõju neutraliseerida. Valdava enamuse riikide jaoks on olukord vastupidine, mistõttu on maailma keskmine ökoloogiline jalajälg 2,7 gha/in a, aga bioloogilise taastootmisvõime piir kõigest 1,8gha/in a.

Maailma suurimad taastootmisvõimega riigid on: Brasiilia, Hiina, USA, Venemaa ja India, kelle territooriumil on 47.8% kogu bioproduktiivsest maa-alast.

Lahendused on olemas

Maailma Loodus Fondi dokument ei toonud ainult välja probleeme, vaid pakkus ka lahendusi. Nende pakutud lahendustepakett „One Planet Perspective“ tutvustab võimalusi, kuidas jagada õiglaselt olemasolevaid ressursse arvestades looduse poolt seatud piire.

Algatuse keskseks sõnumiks on, et tegelikult tuleb meil hakata elama arvestades ühe planeedi ressurssidega. Meie elustiil ei pea nendest piirangutest tingimata muutuma halvemaks. Me saame ökojalajälge vähendada tootes vähemaga rohkem, tarbides targalt ja vähem.

Eraldi toodi välja, et metsade hävitamine tuleb kiiresti vähendada miinimumini ja tasapisi tuleks hakata metsamaad ning looduskaitsealasid suurendama, selleks, et siduda rohkem CO2 ning tekitada vähem survet ökosüsteemidele.

Üksikisikud saavad oma ökoloogilist jalajälge vähendada, kui nad pööravad tähelepanu sellele, mida nad tarbivad, kuidas ringi liiguvad ja mida söövad. Osa jalajäljest on üksikisikutele peaaegu kontrollimatu: näiteks piirkonna energiatootmine, piirkonna põllumajandus, kui palju ja kuhu looduskaitsealasid luuakse jne. Nendes küsimustes tuleb otsuseid teha valitsustel ning organisatsioonidel, mistõttu nende kaasatus ökoloogilise jalajälje vähendamisse on väga olulise tähendusega.

Living Planet Report 2012 saate tutvuda siin: http://wwf.panda.org/about_our_earth/all_publications/living_planet_report/.

Ökojalajälje kalkulaator, millega igaüks saab oma jalajälge arvestada asub aadressil http://www.ut.ee/mobility/jalajalg.

Kes tahab aga veidi täpsema arvutamisega tegeleda, sel tasub katsetada järgnevat kalkulaatorit http://kesa.edu.ee/kalkulaator

Sarnased artiklid