Ma lendan hetkel lennukis, päike särab taevas ja umbes 10km madalamalt paistab meie ilus planeet. Linde ma ei näe, nad askeldavad kuskil all pool. Jumal on siinsamas, või vähemalt nii inimesed vanasti uskusid. Ma istun mõnusas toolis keset metallist tünni, millele on tiivad külge pandud ning lendan koos saja ülejäänud inimesega. Reis, mis kunagi kestis mitu kuud, võtab nüüd mul paar tundi. Kas ma mõtlen sellele, kui suur luksus on näiteks lennukiga reisimine, küsib Bioneeri vabatahtlik kaasautor Raul Potisepp.

Mu sooviks on Bioneeri lugejate mõtted minutiks-paariks suunata meie igapäevaelu luksuslikkusele. Loodan, et pärast nende ridade lugemist sa ei nurise enam näiteks lennukinaabri tüseduse või supermarkeri järjekorra pärast. See kõik on väike hind võrreldes sellega, mida me vastu saame. Enamiku Eesti inimeste elu on nii hea, et heaolust on saanud harjumus. Me tahame veel ja veel ja veel mõtlemata, mis meil juba olemas on.

Arenenud riikides elavad enamus inimesi, nagu kõik eelmised generatsioonid on unistanud elada. Enamus meist saab vabalt valida, kus ja kellena töötada. Meil on vaba aega rohkem kui eales varem. Meil on lugematul arvul tobedaid ning vähem tobedaid vaba aja veetmise võimalusi. Meil on kõik need õigused, mis meie eelkäijatel ainult unistusteks jäid. Üha rohkematel meist on võimalus reisida. Meil on uskumatult lai toiduvalik. Meil on heal tasemel tervishoiusüsteem, korralik haridussüsteem ning võimalused õppida ülikoolides üle maailma. Meie kodud on enamasti paraja temperatuuriga ja tänavad suures osas turvalised. Meie nooremad põlvkonnad ei tea, mida tähendab sõda, nälg või absoluutne vaesus. Transpordisüsteem on arenenud sellisel tasemele, et päevaga saame minna teisele poole maakera. Meie kodudes on asjad, mis aitavad meid igal sammul, mis on meie kodudesse jõudnud tuhandete kilomeetrite kauguselt. Tänapäevane info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimaldab meil suhelda inimestega riigipiire tundmata. See nimekiri võiks veel pikalt jätkuda.

Kaasaegsed arenenud riikide põlvkonnad naudivad uskumatut luksust. Selge on see, et osa ühiskonnast ei saa kõiki neid vabadusi ja võimalusi täiel määral kasutada, aga tuleb tunnistada, enamus meist elab paganama hästi.

Heaolu tähendab ka vastutust!

Märkamatu luksus on teenus või toode, mille praegune hind ei sisalda selle toote või teenuse tegelikku mõju keskkonnale ning ühiskonnale. Kui need mõjud sisse arvestada, siis luksuste tarbimine väheneks, sest vähem inimesi suudaks neid endale lubada.

Luksuste kasutamisega kaasnevad reeglina kohustused. Kui oled inimene, kes mõtleb peale raha ka oma lähedastele, järeltulijatele ja ümbritsevale maailmale, võiksid mõelda ka luksustele. Tunne elust rõõmu, kuid tarbi luksust mõistlikult.

Sa saad hääletada iga päev, iga ostuga, iga tarbimisvalikuga mõistlikumate valikute eest. Lennupileti hinda pole veel sisse arvutatud seda, kui palju lendamine kliimamuutustele „kaasa aitab“. Banaanide, kohvi või šokolaadi hinnale pole lisatud tasu, mida tegelikult väärivad inimesed, kes neid kasvatavad. Paremal juhul kohtled sa märkamatuid luksuseid nii nagu võiks, tarbid neid harva ja vähe. Halvemal juhul kasutad luksuseid märkamatuid edasi ja tead, et ühiskond ning keskkond kannatavad selle käes. Ole see, kes ise otsustab, kui suur on tema tarbimise mõju.

Need inimesed, kes ainult kritiseerivad praegust elu, on midagi tähtsat ära kaotanud. Enam paremaks ei saagi minna! Muidugi saab, ütled sa, aga mõtle, mis su elul tegelikult viga on? Mulle tundub, et me oleme liiga tänamatud. Rahulolu võibki peituda oskuses olla tänulik.

Märkamatute luksuste näited

Märkamatute luksuste templiks võib pidada supermarketit. See nimi ei saagi olla tabavam, see on siiski SUPERmarket - nii oma mõõtmetelt kui valiku suuruselt. See on koht, kuhu märkamatud luksused on kõikjalt kokku veetud. Mulle tundub, et peaksin enne palvetama, kui sinna sisenen, sest iga supermarket on midagi müstilist. Kui ma tahan näiteks ketšupit, siis saan teha valiku altarisuuruselt letilt tohutu maitsevaliku hulgast. Teiste kaupadega on lood samad - supermarketis on kõike super-palju. Ütle, mida sa tahad osta ja supermarketi preestrid juhatavad sind sinna. Pole vahet, kas on talv või suvi, õunad, tomatid, salatid, seened – kõik on supermarketist leitav. Kuidas see võimalik on? Kas selline valik saab olla jätkusuutlik? Kui palju ressursse suunatakse sellele, et näiteks kilo õunu Tšiilist oleks Eesti supermarketis alati olemas?

Teiseks luksuseks on autosõit. Paljud meist liiguvad ringi isikliku liikumisvahendiga, millel on võimu kümnete või isegi sadade hobuste jagu. Auto annab meile peaaegu täieliku vabaduse ja sõltumatuse. Me võime valida suvalise kellaaja ja sõita ükskõik kuhu. On täiesti tavapärane, et tööl, poes ja koolis käiakse autoga. Autotransport on üks kõige ebaefektiivsemaid viise liikumiseks, mis inimkond on välja mõelnud. Näiteks teel Tallinnast Vilniusesse tekitab suur maastur (eeldusel, et sõidad maasturis üksinda) kaks korda niipalju süsihappegaasi inimese kohta, kui lennukiga sama marsruudi ettevõtmine (väikese autoga siiski kolm korda vähem kui lendamine). Mitte, et lennukiga sõitmine oleks keskkonnasõbralik, aga autosõit pole alati parem lahendus. Autotranspordi keskkonnamõju on lihtsalt tavahinnangust märkimisväärselt suurem.

Ka lendamine on märkamatute luksuste ilmekas näide. Näiteks reis Aasiasse võttis kunagi aega mitu kuud. Nüüd saab sinna lennata kuue tunniga. Lendamine on ülim luksus: see on üks kõige rohkem süsihappegaasi tootvaid tegevusi. Lennundussektor on fossiilsetest kütustest sõltuvuses ning hetkel pole näha reaalseid alternatiive kiirele reisimisele. Lennupiletid on muutunud lausa naeruväärselt odavaks. Lendamine peaks olema palju kallim, et väljendada tegelikke kulusid.

Odavad riided, mida me kanname on samuti luksuskaup. Siinkohal tuleks keskenduda arenguriikides toodetavatele riietele. Meie saame osta odavaid riideid ainult seetõttu, et mõned riigid seavad raha oma kodanikest tähtsamaks. Kui nende palgad paraneksid, muutuksid riided kallimaks. Kas sa tead, kes sinu riideid teeb? Kas sa tahad teada? Kui su pluus on Hiinast, Bangladeshist, siis suure tõenäosusega võib tegijaks olla nooruk, kes on just 16-aastaseks saanud ja linna kolinud, et paremat tööd leida. Parem töö tähendab orjamist kuus päeva nädalas 12 tundi ööpäevas, väga nigelat toitu ning karbisuuruses toas elamist. Odavad riided võivad tähendada ka lapstööjõudu.

Liha tootmiseks peame toitma oma loomi. Teisiti öeldes, me peame toitma oma toitu. Praegu kasvatakse maailmas 70% maisist ja 80% sojast loomasöödaks, Eestis läheb 80% nisust loomadele. Liha tootmine on väga ebaefektiivne ning energiamahukas protsess. On hinnatud, et 45% maailma veetarbimisest kasutatakse lihatootmiseks. Keskmiselt läheb tööstuslikus tootmises 3kg teravilja ühe kilogrammi kanaliha tootmiseks, 6kg teravilja kulub ühe kilogrammi sealiha tootmiseks ning 9kg teravilja vajatakse ühe kilogrammi loomaliha tootmiseks. Kui 2008. aastal toodeti maailmas 280 miljonit tonni liha, võite arvutada, kui palju teravilja oli vaja selle liha tootmiseks kasvatada. Kui me vähendaksime oma lihatarbimist näiteks poole võrra, jõuaks võib-olla rohkem toitu inimesteni, keda erinevalt meist kimbutab nälg.

Troopilised saadused nagu kohv, tee, kakao, banaanid, apelsinid on igas enesest lugupidavas supermarketis alati olemas. Kuidas need ekvatoriaalvöötmest meieni jõuavad ja ikka veel süüa kõlbavad? Millised on säilitusainete mõjud meie organismile pikemas perspektiivis? Nendele küsimustele vastamine on väga raske. Samuti võiks mõelda, kas neid saaduseid tootvad inimesed saavad väärt tasu oma töö eest? Paljudes kohtades ei saa, asi on isegi nii hull, et mitmed tootjad ei kata oma kulusidki rahaga, mis tuleb oma toodangu müügist. Uuringud on näidanud, et näiteks banaani lõpphinnast, mida ostja maksab supermarketis, saab selle toote kasvatanud inimene vaid 8%. Enamus rahast läheb vahendajatele, kes kujundavad kokkuostu hinna.

Mida arvad igapäevastest luksustest sina?

Artikli kirjutamiseks on autor mõtteid ja teadmisi saanud George Monbiot raamatust „Heat“; Mike Berners-Lee „How Bad Are Bananas?“ ning dokumentaalfilmist „Love Meat Tender“.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta