Muusika-aastal on mööda Eestit ringi rännanud näitus „Hingab ja heliseb“, mis kõneleb looduse ja muusika omavahelistest seostest, sarnasustest ja erinevustest. Omanäoliseks muudab näituse selle vormistus ja kujundus: nimelt on näitus valmistatud makulatuurist.
Näitus „Hingab ja heliseb“ tutvustab heli ja muusika olemust, võrdleb loodushelisid inimloodud muusikaga, uurib loodust kui inspiratsiooniallikat ning toob näiteid looduslikest materjalidest valmistatud muusikainstrumentidest.
Juba näituse idee arendamise käigus otsustati, et sellest ei tule tavapärast PVC-st või muust taolisest materjalist plakatinäitust, vaid looduslähedastes toonides ja taaskasutatavatest materjalidest käed-külge lahendustega näitus. Kunstnik Tiia Mets otsustas stendide valmistamiseks kasutada naturaalseid ja käepäraseid materjale: paberit, pappi ja puitu. Need seovad ühte nii teemad kui ka viitavad keskkonnasäästlikule mõtteviisile.
Makulatuurist näituseks
Näitus koosneb 25 paneelist, millest 24 käivad kokku kolmnurkseteks stendideks. Paneelid on ehitatud suurtest kaubapakenditest pärit lainepappidest, mis on kihiti kokku liimitud. Pappide pind on paneelide tugevdamiseks kaetud mitmekordse ajalehekihiga. Näituse neli teemat on paneelidel markeeritud erinevate kattekihtidega: ehituspaber, jõupaber, pabertapeetide ja vanade paberarvete tagaküljed. Paneelid on kaetud lakikihiga ning sellele on kantud tekstid kleebistähtedena, mis jätavad paneelide aluspinna materjalid nähtavaks.
Kuna tegu on käed-külge tüüpi näitusega, siis on arvestatud, et külastaja saaks ka kõiki pindasid katsuda ja midagi kogeda. Paneelide pindadel on kujunduselementidena kasutatud reljeefseid kujutisi. Linnud, oksad, loomad, suur lüüra – nende siluetid on välja lõigatud lainepapist ning kaetud kattepaberiga. Värvi lisatud ei ole, kujutised tulevad esile tänu valgusele ja tekkivatele varjudele. Lisaks on kasutatud kuivatatud taimelehti, puukooretükke, herilasepesa materjali, linnusulgi, heina.
Käed-külge eksponaadid ning puutetundlikud ekraanid helide kuulamiseks vajasid kinnitamiseks kindlat pinda ning raskuse tõttu korralikku toestust. Enne paneelide valmistamist sai materjalidega katseid tehtud ning selgus, et ainult papist stendid ei peaks vastu. Seetõttu on paneelide sisse ehitatud puidust karkass.
Näituse üheksa kuu pikkuse eksponeerimisaja järel on selgunud, et hoolimata puitkarkassist on pidevalt muutuvate temperatuuri- ja niiskustingimuste tõttu papp siiski „mängima“ hakanud ning mõned paneelid viltu tõmmanud. Ühest küljest annab see näitusele omapära juurde, sest see ongi valmistatud vabama joonega ning käsitööna. Teisalt vähendab see näituse vastupidavust transpordile ning kokku-lahti monteerimisele.
Külastajal on lisaks paneelide pinna puudutamisele võimalik piiluda ka näituse n-ö köögipoolt. Kinnitushingede vahelt paistavad osaliselt paneelide tagaseinad, kus võib näha kasutatud pappkastide, ajalehtede ja tapeetide ribasid, eksponaatide takunööridest kinnitusi ning puitkarkassi.
Toimiv pakendiringlus
Näitust valmistades oli tore teada saada, kui hästi on korraldatud pakendite taaskasutusse suunamine Pärnu linnas. Kunstnik eeldas, et on lihtne näiteks mööbli- ja ehituspoodide ladudest kasutatud lainepappi saada. Tegelikkuses on selliste pakendite ringlus väga efektiivne: suuremates kauplustes pressitakse pärast kauba lahtipakkimist pappkastid ja -pakendid kokku ja viiakse konteineritesse ning kindlatel nädalapäevadel viiakse pakendid tasuta ära.
Kui näituse eksponeerimise aeg on möödas, on näitustki võimalik taaskasutada: puutetundlikke ekraane, kõlareid ja kõrvaklappe saab kasutada järgmistel näitustel, pille muuseumitundides ning papist ja puidust paneele saab rakendada mõnel muul otstarbel. Nii saab näitus taaskasutades juba muul moel hingata ja heliseda.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
