Rahvusvaheline teadlaste seltskond jõudis järeldusele, et linnas kasvatatud söögi süsinikujalajälg on keskmiselt kuus korda suurem kui maapiirkonnas põllul kasvatatul. Kuid mõne linnas kasvatatud kultuuri jalajälg oli väiksem kui tema põllul kasvanud sugulasel. Linnas avamaal kasvatatud tomatite süsiniku jalajälg oli madalam kui tavalistes kasvuhoonetes kasvatatud tomatite puhul. Põllul kasvatatud spargli jalajälg ei erine aga linnas kasvatatust seepärast, et spargel tuuakse linnadesse kohale lennukitega. 

 "Meie uuringust ilmnenud erandid viitavad sellele, et linnapõllumajanduse praktikud saavad oma kliimamõjusid vähendada, kasvatades põllukultuure, mida tavaliselt kasvatatakse kasvuhoones või tuuakse kohale õhutranspordiga ning tehes muudatusi ala kujunduses ja haldamises," ütles üks uuringu kaasautoreist Jason Hawes.

 "Linnapõllumajandus pakub mitmesuguseid sotsiaalseid, toitumis- ja kohapõhiseid keskkonnahüvesid, mis muudavad selle tulevaste säästvate linnade ahvatlevaks tunnuseks. See töö näitab, kuidas tagada linnapõllumajanduse kasu nii kliimale kui ka inimestele."

Toidu kasvatamine linnades muutub kogu maailmas üha populaarsemaks. Seda reklaamitakse kui võimalust muuta linnu varustavaid toidusüsteeme säästvamaks. Mõnede hinnangute kohaselt tegeleb 20–30% maailma linnaelanikest mingil määral toidu kasvatamisega.

Vaatamata kindlatele tõenditele linnapõllunduse sotsiaalse- ja toitumisalase kasu kohta, on selle jalajälge endiselt liig vähe uuritud. Enamik seni tehtud uuringutest on keskendunud kõrgtehnoloogilistele ja energiamahukatele toidukasvatamise vormidele nagu vertikaalsed farmid ja katusealused kasvuhooned, kuigi valdav enamus linnapõllundusest on selgelt madaltehnoloogiline - ehk põllukultuure kasvatatakse mullas ja avamaal.

Uuringus analüüsiti kolme tüüpi linnapõllumajandust: linnafarme, mis on professionaalselt juhitud ja toiduainete tootmisele keskendunud ; üksikute aednike hallatud väikeseid krunte ja ühisaedu ehk aednike rühmade hallatavaid aedu (nn. kogukonnaaiad).

Igas uuringus käsitletud piirkonna jaoks arvutasid teadlased välja kasvuhoonegaaside heitkogused, mis on seotud põllumajandusettevõtte kasutatud materjalide ja tegevustega selle eluea jooksul. Seejärel võrreldi heitkoguseid tavapäraste meetoditega kasvatatud toiduainetega. 

Keskmiselt eraldas linnapõllunduses toodetud toit 0,42 kilogrammi süsinikdioksiidi ekvivalenti (söögi)portsjoni kohta, mis on kuus korda suurem kui tavapäraselt põllul kasvatatud toodete 0,07 kg portsjoni kohta.

 "Andmestik näitab, et linnapõllunduses tekivad suuremad süsinikdioksiidi heitkogused puu- või köögivilja portsjoni kohta kui tavalises põllumajanduses, välja arvatud mõned erandid," ütles uuringu kaasautor Benjamin Goldstein. 

 "Enamik kliimamõjudest linnafarmides on tingitud nende ehitamiseks kasutatud materjalidest ehk infrastruktuurist," rääkis Goldstein, lisades, et linna farmid töötavad tavaliselt vaid paar aastat või kümme aastat, nii et nende materjalide tootmiseks kasutatud kasvuhoonegaase ei kasutata tõhusalt. Tavaline põllumajandus seevastu on väga tõhus ja sellega on raske konkureerida. Näiteks tavafarmid kasvatavad pestitsiidide ja väetiste abil sageli ühte põllukultuuri, mille tulemuseks on suurem saak ja väiksem süsiniku jalajälg.

Kolm soovitust 

Teadlaste kolm kõige olulisemat soovitust, et muuta #madaltehnoloogiline linnapõllumajandus tavapärase põllumajandusega võrreldes süsinikdioksiidiheite osas konkurentsivõimelisemaks:

•  Pikendage infrastruktuuri ehk kasutatavate materjalide ja konstruktsioonide (nt kõrgpeenrad, kompostimisinfrastruktuur jm.) eluiga. Viis aastat kasutatud kõrgpeenral on toiduportsjoni kohta ligikaudu neli korda suurem keskkonnamõju kui 20 aasta jooksul kasutatud kõrgpeenral.
•  Kasutage sisenditena jäätmeid. Säästke süsinikku, osaledes "linnasümbioosis", mis hõlmab uue elu andmist kasutatud materjalidele nagu ehituspraht ja lammutusjäätmed, mis ei sobi uueks ehitamiseks, kuid võivad kasulikud olla. Tuntuim sümbiootiline seos on kompostimine. Sellesse kategooriasse kuulub ka vihmavee ja taaskasutatud halli vee kasutamine kastmiseks.
•  Looge olulisi sotsiaalseid väärtusi. Uuringu jaoks korraldatud küsitluses teatasid linnapõllumehed ja aednikud valdavalt vaimse tervise, toitumise ja sotsiaalsete võrgustike paranemisest. Kuigi "mittetoiduliste toodangu" suurendamine ei vähenda selle süsiniku jalajälge, võivad uuringu autorite sõnul sotsiaalset kasu maksimeerivad kasvupinnad konkureerida tavapärase põllumajandusega, kui hüvesid käsitletakse terviklikult".

Aleksander Laane: Tegemist on siiski väga vastuoluliste järeldustega. Selle uuringuid koondava analüüsi autorid ise ka tunnistavad, et algmaterjal on väga “seinast-seina” kvaliteediga ning ka sisult äärmiselt erinev. Tuleb arvestada sedagi, et väetistel ja mürkidel on lisaks süsinikuekvivalendis arvestatud mõjule veel väga palju muid mõjusid - näiteks liigirikkusele, tolmeldajate arvukusele, põhja- ja joogivee kvaliteedile, inimese tervisele - millele on raske hinnasilti juurde panna.

Kindlasti saab nõustuda sellega, et oskustega aiapidaja suudab linnatingimustes ja kliimamõjudele mõeldes toota väikese jalajäljega toodangut eelkõige avamaal. Kindlasti on oluline see mõte, et siseruumides asuvad tootmised on kliima mõttes kasulikud vaid siis, kui nood kasutavad pigem jääksoojust, “halli” ja/või vihmavett, komposti ja need töötavad-kestavad nii kaua, et nende ehitamiseks-töös hoidmiseks kasutatud materjalide jalajälg saab kustutatud või miinimumini viidud. Samuti tahaks näha eraldi tulemusi taastava/mahetootmise ja nn tavatootmise kohta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta